Filmiarvustus «Richardi hüvastijätt»: kellele ei meeldiks Johnny Depp

Richard (Johnny Depp) saab teada, et elada on jäänud veel pool aastat.

FOTO: tootja

Lugesin üle kümne aasta tagasi üht terviseteemalist raportit. Ma ei mäleta, kelle raport see oli, aga mäletan täpselt, et seal öeldi: aastaks 2030 on pahaloomulised kasvajad eurooplaste ja põhjaameeriklaste enneaegse suremuse põhjus number üks. Väljavaade surra insulti või infarkti – senini enneaegse surma kuldmedalist – tundus juba toona, neid ridu lugedes, kuidagi kergem ja helgem. Kas tolle kirjatüki ennustus täitub, võib igaüks ise mõelda.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

«Richardi hüvastijätt» on ülikooli kirjandusprofessorist Richardist (Johnny Depp), kellel diagnoositakse kopsuvähk staadiumis, kus elada on jäänud veel pool aastat ravita või poolteist aastat raviga. Richard otsustab poole aasta kasuks ning ühtlasi otsustab ka end mitte millelgi enam piirata lasta. Tulemus on muidugi ühtaegu naljakas ja traagiline. Näiteks stseen, kus Deppi tegelane on otsustanud kurba uudist õhtusöögilauas oma perega jagada. Ent ta ei jõua, sest tütar tunnistab üles, et on lesbi, ning naine tunnistab üles, et tal on armuke. Surmauudised mõjuvad kohatult, kui tähistatakse elu, eks ole.

Filmi mõte laiemalt ongi elamine surma oodates. Filosoofilises plaanis võib ju öelda, et elu ongi surma ootamine, kuid päevast päeva me sellele muidugi ei mõtle. Ent kuidas hakkama saada teadmisega, et tõesti on jäänud pool aastat? Et rohkem jõule ei tule ja järgmiseks suveks pole mõtet reisiplaane teha. Või et räägid oma uudise ära lootuses saada sõbralt tuge, aga siis pead hoopis sõpra toetama hakkama.

Kui igaüks on igikestev ja surevad vaid täiesti võõrad inimesed väga kaugel maal relvastatud konflikti või looduskatastroofi tagajärjel, siis teeb surma ootamine kohmetuks. Kohmetud on ka filmitegijad – kohati isegi musta huumoriga flirtida püüdev süžee takerdub aeg-ajalt klišeedesse. Filmitegijatel on justkui olnud mingi vaimukas mõte, aga siis on nad järsku araks löönud ja hakanud kartma, et kutsuvad kurja välja või midagi sellist. Sellest on kahju, sest teema endaga, kui uskuda toda päris alguses viidatud raportit, oleme möödapääsmatult sunnitud tegelema.

Tagasi üles