Päikeseline lapsepõlv arenenud sotsialismi viljastavates tingimustes

Narine Abgarjan, «Manjunja». Foto: Raamat

Lugesin mina armsa Lonni tõlgitud teost ning aina suureneva lusti vahele näitas ennast aina sagenev ja suurenev häirivus. Täpsemalt küsimus. Et mida ma tean Armeeniast. Kahetsusväärselt, nagu te kindlasti juba taibanud, sisaldub küsimuses piinlik vastus.

Et seda, mida andis teada kunagine koguteos „Mu kodu – NSV Liit”, mis siis nooremale ja keskmisele koolieale tutvustas kõiki õnnelikke vennasrahvaid, nende suurepäraseid omadusi, andeid, püüdluste ühtsust, muidu murdmatust.

Armeenia kohta oli suur vaimustav avastus, et neil on täiesti oma tähestik; et tegelikult, kui pindala arvesse võtta, pole mitte meie, vaid nemad väikseim liiduvabariik; et vett hindavad nad hästi kõrgelt – vist ongi nagu kõik, kui mäletamist õieti mäletatakse, milles kah kipub kahtlus tekkima.

Hiljem tuli teadmisi juurde, aga mitte Armeenia NSVst. Urartu sõjavankri ehituse erinevust assüüria omast jagati enam kui näiteks, et oma vapil kujutatud Araratist jäid armeenlased ilma, kui punased selle türgi antiimperialistidele maha parseldasid. Et Suur-Armeenia oli kolme mere riik, teati kah enne kui lugu, kuis NSV olnud N Liidus ainuke, kus polnud kainestusmaju – armeenlased ei tarvita oma maitsvusi ülemäära, vaid jäävad alati väärikateks džigittideks.