Hunt karjas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Emelie Schepp
Emelie Schepp Foto: Helén Karlsson

Rootsi kirjaniku Emelie Scheppi krimilugu „DELTA-väljakutse“ on kolmas raamat, milles asja uurib prokurör Jana Berzelius. Selle naise minevik on täis nii pikki ja inetuid varje, et paneb mõtlema Stieg Larssoni ja tema lohetüdruku rolli üle Rootsi põnevuskirjanduse kujunemisloos.

Et oleks nagu väike võistlus, kui jubedaid asju suudab raamatutegelane lapsena üle elada, säilitades täiskasvanuna siiski sotsiaalse võimekuse ühiskonnas – olgugi et introverdina – edasi elada. Või on see hoopis nii, et mida eredam valgus, seda tumedamad varjud? Et Lindgreni hygge-ilmas üles kasvanud kirjanikud liiguvad suureks saanuna teise äärmusesse? Samuti võimalik.

„DELTA-väljakutse“ keskmes on kiirabimeedik Philip Engström, kes on tõtt-öelda läbipõlenud inimvare, ning asjaolu, et ta püüab oma pruudiga beebit saada, tekitab isegi veidi võõristust. Sellises hingelises tasakaalutuses inimesi perelisa üldiselt ei huvita. Vähemalt mitte sel määral, et selle nimel eraldi vaeva näha.

Aga väljakutse, millele Engström sõidab, on jõle: mingi maniakk on kehva kuulsusega magalarajoonis kahe lapsega üksikema tooli külge sidunud, kettsaega ta käelabad maha lõiganud ning naise siis verest tühjaks jooksma jätnud.

Tagasi üles