:format(webp)/nginx/o/2019/05/25/12196797t1hfd83.jpg)
Andrei, ma olen sind näinud ainult mõne korra elus. Mõnel avalikul üritusel, kus sa istud oma muutumatult kodustamatul, vastalisel ilmel nurgas, põrnitsed omaette, justkui oleksid tulnud vastu tahtmist. Mingi loomuomane tõrksus kiirgab sinust, sa oled alati justkui kõige vastu, isegi siis, kui sa oled poolt – ja ega ükski poolevalimine saagi kunagi olla lihtne, sest asjad ise pole seda, maailm ei ole lihtne; nendega, kelle meelest on, ei saa minagi tõrksusenoodita jutu peale –; sa kuulad vist rohkem kui räägid, aga kui sa kõneled, siis on sul küsida või öelda midagi säärast, mis on oluline, mis paneb liikuma, kõigutab neid toole, kuhu kõneisikud on end mugavalt sisse seadnud sõnastama seda, mida nad teavad.