/nginx/o/2019/05/27/12203665t1hbc9c.jpg)
Sel nädala jõuab Eesti kinodesse Vene mängufilm «Humorist». 29. mail kinos kell 19 Sõprus toimuval esilinastusel viibib kohal ka filmi režissöör Mikhail Idov.
Kohtu Vene retrokomöödia režissööriga!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Humorist» on stiilne retrokomöödia, mis loob ajastutruu 80ndate Nõukogude liidu õhkkonna, kus tegutseb edukas estraadiäht ja humorist Boris Arkadiev. Tema tegelaskuju on kondportree raudsee eesriide taga tekkinud fenomenist, kus üldise tsensuuri ja paatosliku kommunismi ülistamise tingimustes hullutasid rahvast nii hiigelsaalides kui telerite eest staari saatuses humoristid nagu Žvanetski ja Raikin või ka Eino Baskin.
See oli liikmelisus eksklusiivses klubis, millega kaasnesid nii mitmedgi privileegid, ent loomingulisest vabadusest oli asi kaugel.
Riias sündinud ja USA-s õppinud režissöör Mikhail Idov, kes on olnud ka filmi „Leto“ stsenarist, on taasloonud nauditavalt detailitäpse ja nostalgilise raamistiku, mis annab mõjusalt edasi peategelase pingelise ja vastuolusid täis seisundi. Pidevad ringreisid, voodisse ronivad naisfännid ja suur korter Moskva kesklinnas pole midagi võrreldes dilemmadega, mille veeretab Boris Arkadievi ette oma kureerivaid kombitsaid kõikjale toppiv KGB. Kontserdid päikselises Jurmalas vahelduvad öiste väljakutsetega visata nalja KGB kindralite saunapidudel ja naiste juubelitel. Eelkõige teatrilavadel tuntud Aleksei Agranovitš on teinud suurepärase rolli, milles peegeldub lepitamatu konflikt väikekodanlikku edu nautida püüdva pragmaatiku ja küüniku ning mõtleva südametunnistusega inimese vahel, ke soovib enamat kui olla vaid raha eest esinev tola.
«Humorist» pole vaid mõrumaiguline komöödia, vaid tabab mitmekihiliselt Nõukogude liidu olemust ja vaimu. Lisaks estraadimaailma telgitagustele räägib see film teravalt ka rahvusküsimusest, kosmosest ja jumalast ning toob eriti koloriitselt esile tollase ladviku tülgastava võimuvõitluse, mille järellainetust võib kaasaja Venemaal siiamaani tunda. Nagu näitas ka Viktor Tsoist kõnelev «Leto», oskab Mikhail Idov tollast ajajärku käsitleda hoopis uue nurga alt ning pakub plakatlikuse asemel väga paljude pooltoonidega lugu, mis heas mõttes veel tükiks ajaks kriipima jääb.