Vargad meie sees ja meie ümber
NUKU teatri «Momo» arvustus

Andres Roosileht, Mihkel Vendel, Getter Meresmaa ja Doris Tislar NUKU lavastuses «Momo».

FOTO: Gabriela Liivamägi

Nõukogude Liidu ümber oli nii tugev nähtamatu müür, et isegi mujal maailmas möllanud gripp ei pääsenud läbi. See ühe tohtri pillatud lause meenus mulle NUKU teatri etendust «Momo» vaadates.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Müstiline tüdruk Momo, kes päästis maailma ajavaraste käest, sündis siia ilma 1973. aastal, ajal, mil «mul on nii kiire»-elustiil alles hakkas läänemaailmas tuure koguma. Oleks Michael Ende raamat toona mu kätte sattunud, poleks ma oma nõukogude lapsepõlves elades sellest aru saanud, sest erinevalt päevavarastest poleks ajavargad selles riigis lihtsalt ellu jäänud. Minu põlvkonna lastel oli aega küll, et sõpradega ringi möllata, ja jäi ülegi. Kõik see, mille pärast Momo looja, saksa kirjanik Michael Ende toona südant valutas, jõudis Eestisse paarkümmend aastat hiljem, kuid seda jõulisemalt.

Nüüdseks on suurem osa minu põlvkonnast lasknud ajavarastel elu üle võimust võtta, me laseme neil tegutseda täiesti avalikult nii enda sees kui ka enda ümber. Adumata, et meid röövitakse päise päeva ajal. Ilma et me seda ise tähele paneks. Ometigi langeb varaste saagiks kõige väärtuslikum osa elust – see üürike aeg, mis meile elada antud.

Tagasi üles