Kellel on Nõukogudemaal hea elada?

Aleksei Agranovitš filmis «Humorist» – piinatud geenius ja kolmetärniline Gruusia konjak. Foto: Kaader filmist

Nõukogude impeerium ja «arenenud sotsialism», mida selles kultiveeriti, oli jõudnud viimasesse, see tähendab täielikult kõdunenud ja maksimaalselt korruptiivsesse faasi. Pärast Brežnevi kolksuga hauda laskmist surid gerontidest NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehed sellises tempos, et see ei olnud enam isegi naljakas. Aastaarvuks kirjutati 1984.

Sellises maailmas tegutseb Mihhail Idovi (stsenarist ja režissöör) filmi «Humorist» peategelane Boriss Arkadjev, keda kehastab Aleksei Agranovitš. Arkadjev on ülipopulaarne juudisoost humorist, mees, kelle sängi viskuvad võluvad austajannad ja keda kutsutakse külalisi lõbustama selle maailma vägevate privaatolengutele. Pole raske näha, et Arkadjevi tegelaskuju on saanud inspiratsiooni sellistest estraadikunstnikest nagu näiteks Mihhail Žvanetski ja Eino Baskin.

Arkadjevi elu võiks olla ilusam kui 95 protsendil impeeriumi elanikest: mitmetoaline korter Moskva kesklinnas, tark ja ilus advokaadist abikaasa, kaks toredat last ja kopsakad honorarid. Ometi pole kangelane õnnelik, aga kes tolleaegses N. Liidus oli? Keskmisest teravamaid vaime surus stagnatsioonirull muidugi suurema jõuga. Nii peabki Arkadjev lõpmatuseni ette kandma banaalsevõitu, ent publiku seas ülipopulaarset monoloogi «Sametine hooaeg», mis jutustab rannapuhkusest Sotšis. Selle tasemest annab tunnistust nali, kus ahvipärdikut võrreldakse Patritce Lumumbaga (Kongo Demokraatliku Vabariigi peaminister, Nõukogude Liidu protežee). Võti Arkadjevi vaimse impotentsuse mõistmiseks antakse kätte üsna filmi alguses, kui ta jääb voodistseenis noore võluva naisfänniga (Polina Aug) seksuaalse sooritusega hätta.