Rikkalik visuaalkunsti laud on kaetud
Kevadnäituse arvustus!

Terje Ojaveri installatsioon «Elajas».

FOTO: Karel Koplimets

Vabaduse väljaku äärses kolmes näituseasutuses – Tallinna Kunstihoones, kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis – toimub järjekordne ülevaatenäitus pealkirja all «Kevadnäitus 2019». Näituse tuumik on üles pandud kunstihoone nelja saali. Kunstihoone galeriisse on koondatud valdavalt abstraktsed teosed ning linnagaleriisse looduse ja loomadega seotud tööd.

Näitus avati vahetult enne Eesti Kunstnike Liidu suurkogu, mis toimub iga kolme aasta tagant, et vaagida kunstielu seisu. Mida muud teeb kevadnäituski, kui vaeb aastase intervalli järel kunsti seisu.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Väikeses projektiruumis on võimalik ekraanilt vaadata-kuulata asjatundlikku kommentaari, lähtudes kolmest aspektist: traditsioonist räägib kunstnike liidu president Elin Kard, eredaid töödenäiteid esitleb kuraator Tamara Luuk ja müügiaspekti selgitab galerist Andra Orn. Kõik on selge ja arusaadav.

Juba teist aastat tõlgendab kunstihoone praegune juhtkond kevadnäitust veidi nagu messi – strateegia, mis ongi osutunud edukaks. Siin on esindatud üksikud galeriid oma boksiga, kuid eelkõige esindab iga kunstnik iseennast. Kunstniku nimi on kirjutatud suurte ja silmapaistvate tähtedega seina ülaossa. See uuendus on hea. Nime suurelt esiletoomine aitab publikul seda paremini meelde jätta ja annab igale kunstnikule au, mida ta väärib.

Tööd on ruumidesse paigutatud tundliku käega, lähedased veregrupid ja seltskonnad on koos ning vaatajal on kerge jälgida tööde paigutuse loogikat. Tööd asuvad omavahel dialoogi, ei vastandu. Ühelegi kunstnikule ei paista olevat liiga tehtud. Hinnad saab vajadusel teada piletikassast. Sellega võib kuulutada lõppenuks kunstiteoste ostu-müügiga seotud pikaajalised kompleksid, tõmblemised ja tabud kunstihoones – kõik mainitu tulenes arvatavasti mõjukast Immanuel Kanti esteetikast, mis oli Nõukogude Eesti kunstis oluline ja mille järellainetus kestis päris pikalt. (Aga nii, et selle allikat ei osatudki täpselt nimetada.)

Vältida on suudetud ebaterveid hierarhiaid saalide ja esinemiskohtade vahel. Siiski on huvitav märgata esiletõstmisi kunstihoone trepikoridoris. Nõukogude ajal oli sealne esindussein broneeritud Lenini büstile, mis andis asjale kohustusliku poliitilise kõlli. Sel aastal asub samas kohas Evi Pärna «Erinevad keeled, üks rahvas» (digitrükk komposiitplaadil, 2018) – eks seegi pealkiri ole teatud mõttes poliitika.

Tagasi üles