Vikerkaar loeb. Kuidas näha maailma teisiti?

John Berger 2015. aastal.

FOTO: Raphael Lucas

8. jaanuaril 1972 linastus BBC Two kanalil esimene pooletunnine episood John Berger’ neljaosalisest telesaatest „Nägemise viisid“ („Ways of Seeing“). Suurema liialduseta võib öelda, et pärast seda ei olnud kunsti mõistmine Inglismaal enam endine. Õige pea toimetas Berger trükki saatesarja põhjal koostatud raamatu, mida saab pidada üheks viimaste kümnendite kõige mõjukamaks raamatuks kunsti tõlgendamise valdkonnas.

Selle teose (ja saate) najal on tänaseks üles kasvanud mitu põlve kunstihuvilisi üle ilma ja tuleb rõõmustada, et pea pool sajandit hiljem avaneb see võimalus viimaks ka eestikeelsetele kunstisõpradele. Muidugi ei saa jätta mainimata, et oma kunstikoolid on olnud Eestigi teleekraanidel, alates Leo Soonpää „Ars longast“ (1968–1978) kuni Eero Epneri „No99 kunstikoolini“ (2013–2014), ent „Nägemise viiside“ mõjukust ei ole need siiski suutnud saavutada.

2017. aasta 2. jaanuaril 90-aastaselt surnud John Berger oli väga karismaatiline ja mitmekülgne loovisik, kes lisaks kunstikriitikale ja -ajaloole kirjutas romaane, luuletusi ja näidendeid, õpetas mitmel pool ja joonistas-maalis aktiivselt. „Nägemise viiside“ kõrval kuulub tema kontosse terve rida silmapaistvaid raamatuid, sh „Vaatamisest“ („About Looking“, 1980), „Portreed“ („Portraits“, 2015) ja „Maastikud“ („Landscapes“, 2016).

John Berger 1972. aastal telesaates „Ways of Seeing“.

FOTO: Kaader Filmist

Lühikest aega enne tema surma vändati Berger’st huvitav dokumentaalfilm, „Aastaajad Quincis: neli portreed John Berger’st“ („The Seasons in Quincy: Four Portraits of John Berger“), kus neli autorit, nende seas näitleja Tilda Swinton, portreteerisid „Nägemise viiside“ autorit tema kodus Kesk-Prantsusmaal. Film annab hea sissevaate Berger’ ainulisse omailma.

Tänapäeval ei ole „Nägemise viiside“ revolutsioonilisust ilmselt väga lihtne mõista, selleks oleme õppinud kunsti „nägema“ liialt autori enda näpunäidete kohaselt. Berger’ raamat ei ole üksnes kutse (maali)kunsti ümberhindamisele, vaid ettepanek näha maailma teisiti. „Nägemise viisid“ küsib selle järele, mida me (kunstis) näeme, kuidas näeme ja kas me võiksime näha kuidagi teisiti. Teose avalõik annab kohe kätte olulise võtme: „Suhe selle vahel, mida me näeme ja mida selle kohta teame, areneb pidevalt“ (lk 7).

Raamat koosneb kokku seitsmest võrdlemisi iseseisvast esseest, tähelepanuväärne on, et kolm neist on kokku pandud vaid piltidest. See on selge austusavaldus kuulsale saksa kunstiteadlasele Aby Warburgile, kes 20. sajandi alguses väljendas oma uurimistulemusi suurte pildimontaažide abil.

Raamatu avaessee on omakorda hommage teisele suurele saksa mõtlejale Walter Benjaminile, kelle vaateid kunstiteoste tehnilise reprodutseeritavuse mõjust kunsti vastuvõtule Berger’ õnnestunult arendab. Benjamini toel näitab „Nägemise viisid“, kuidas kunstiteoste tehniline paljundamine muutis radikaalselt seda, kuidas me kunsti tajume ja hindame: „Mineviku kunst ei eksisteeri enam sel moel, nagu see kunagi oli. Selle mõjujõud on kadunud. Selle asemel on kujutiste keel. Nüüd on oluline see, kes seda keelt kasutab ja millistel eesmärkidel.“ (lk 33)

Põhiosa järgnevatest esseedest tegelebki moodsa kujutiste keele analüüsiga, keskendudes konkreetsemalt (alasti) naiste ja esemete kujutamisele õlimaalis ja massimeedias (reklaamis). Väga tabavad on Berger’ tähelepanekud õlimaali rollist lääne visuaalkultuuris ja selle suhetest sotsiaalsete muutustega: „Õlimaal tegi nähtava maailma kujutamisega sama mida kapital ühiskondlike suhetega. See taandas kõik objektide võrdsusele. Kõik muutus vahetatavaks, kuna kõik muutus kaubaks.“ (lk 87)

„Nägemise viisid“ on mõneski mõttes võrreldav 1957. aastal ilmunud (ent alles 1972. aastal inglise keelde tõlgitud) Roland Barthes’i raamatuga „Mütoloogiad“. Mõlemad teosed võtavad oma kaasaja populaarkultuuri ja massimeediat tõsiselt, pakuvad välja viise, kuidas analüütiliselt mõtestada lääne kultuurikeskkonda, üks rohkem tekstide, teine piltide kaudu. Mõlemad autorid lähtuvad eeldusest, et reklaam on uus kultuurivorm, mis kujundab otsustavalt ringi meie igapäevast keskkonda ja mida tuleb õppida kriitiliselt lugema.

Kui Barthes’i analüütiliseks tööriistaks on peamiselt semiootika, siis Berger pöördub visuaalanalüüsi poole. Ennekõike aga huvitab mõlemat tänapäeva kultuuri ideoloogiline kriitika, see, kuidas paljastada enesestmõistetava või loomuliku taga ideoloogilisi hoiakuid. Või nagu Barthes oma taktika ühes intervjuus resümeeris: „Loomuliku taga avastage ajalugu, avastage see, mis pole loomulik, avastage kuritarvitused.“

Berger nimetab oma meetodit peamiselt „müstifikatsiooni“ paljastamiseks. Müstifikatsiooni all peab ta silmas valitsevate klasside katset retrospektiivselt õigustada oma võimu ja vaadet maailmale. „Müstifitseerimine on protsess, kus selgitamise käigus jääb varju see, mis muidu oleks ilmselge,“ sedastab Berger (lk 15).

Müstifitseerimine käib käsikäes müüdistamisega, mis on autori sõnutsi eriti levinud võte reklaamimaailmas, kus tihti laenatakse võtteid klassikalisest pildikeelest: „Reklaamis muutub kogu ajalugu müütiliseks, kuid et see muutus toimiks, on vaja ajaloomõõtmega visuaalset keelt“ (lk 140). Berger näitab hästi, kuidas reklaam täidab tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas sama funktsiooni, mida õlimaal täitis uusaegses läänemaailmas.

Tähelepanuta ei saa jätta ka „Nägemise viiside“ formaati. Juba algne telesaade üllatas vaatajaid oma uuendusliku pildikeelega, ent originaalne on samuti raamatu enese kujundus, kus pildid ja sõnad on asetatud otsekui samale pulgale. Või nagu autor ise eessõnas kinnitab: „Raamatu vorm on seega sama oluline kui selle sisu“ (lk 5). Tänapäeval raamatut kätte võttes ja lugedes ei pääse üllatusest, kui värskelt ja uudselt see ikka veel mõjub.

John Berger
„Nägemise viisid“

Tõlkinud Ingrid Ruudi
Eesti Kunstiakadeemia, 2019
166 lk

John Berger, «Nägemise viisid».

FOTO: Raamat

Tagasi üles