Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/29/12019566t1h408c.jpg)
/nginx/o/2019/06/03/12227043t1h7a7e.jpg)
Juhan Viiding on kinkinud eesti kirjandus- ja kultuurilukku tunnetest tulvil luulet, mis siiski suurema osa ajast mineviku varjudega raamatu vahel elab. Nii ju luulega enamasti ongi. 1. ja 2. juunil ärkasid Viidingu tekstid aga Kirjanike Majas taas ellu, rullisid end igati olukorrast üleolevana üle esitajate ja publiku ning suundusid siis taas – niisama mängleva kergusega – mustvalgelt raamatukaante vahele tagasi puhkusele. Publiku väravasse söödeti trumbid: efektsed, intensiivsed ja pingelised. Valitud tekstid andsid mõista, et vastused on ilmselged ja neis ei saagi kahelda. Tuleb vaid mõista ja lennult haarata.
Kontsert ei lasknud fluidumisse langeda või kõrvalisi mõtteid mõlgutada. Kammerkoor Collegium Musicale kandis ette Viidingu (ühes laulus ka Fernando Pessoa) luulele loodud heliloomingut, laulude vahel kõlasid katked mitmest erinevast Viidinguga seotud tekstist, mida esitasid noored näitlejad Miina Pärn (Eesti Draamateater) ja Priit Põldma (NUKU teater). Juba kontserdi alguses ettekandele tulnud proloog andis kuulajale mõista – haara end nüüd ja kohe kaasa või jää kõrvaltvaatajana kaugemale hääbuma. Kaugemalt vaadelda aga selliseid tekste ju ometigi ei saa ega tohi – vähemalt esialgu tundus nii. Osavalt mängisid näitlejad teineteisele dialoogivoore justkui kiiret pingpongipalli. Kuulajale tundus kõik selge – aga siis jälle segane. Kes omavahel kõnelevad? Millisest tekstist pärineb katkend? Pisut puhkust andsid vaid rahulikumalt kulgenud koorilaulud.
/nginx/o/2019/06/03/12227041t1hea23.jpg)