Laiatarbe roki ja naiseliku seksuaalfantaasia ideaalilähedane kehastus

Nagu puudlid ja kollid pole justkui «päris» koerad, pole Bon Jovi «päris» rokkbänd? Foto: Konstantin Sednev

Bon Jovi on üks neid die hard-tüüpi kultuurinähtusi, mis muutunud aastakümnetega enesestmõistetavaks ning teisaldamatuks osaks õhtumaa inimest ümbritsevast reaalsusest, saanud osaks meie kõigi elust. Nende looming kuulub sotsiaalse tegelikkuse tapeedimustrisse, on osa meie ühiselu mitteametlikust soundtrack’ist.

Selle bändi muusika näib kogu aeg varitsevat kuskil nurga taga, et karata nii sobivatel kui ka sobimatutel hetkedel välja autoraadiost, muusikatelevisiooni ja karaokebaari playlist’ist, kaubanduskeskuse, rokiklubi või diskoteegi kõlaritest jne. Bon Jovi näib olevat saatus, mida enamik meist pole omale ise valinud. Küll aga oleme sellega aastakümnete jooksul kokku kasvanud: armastada oma elatud elu ning end ümbritsevat maailma, tähendab armastada ansamblit Bon Jovi.

Neid on lihtne passiivselt armastada, teha seda juba kasvõi nostalgiast ja respektist. Pealegi oleks vastupidine vist peaaegu mõeldamatu: neid on raske vihata, isegi kui väga tahaks. Sest erinevalt enamikust kolleegidest (võrreldes näiteks Guns N’ Rosesi ja Skid Row’​ga, kelle teatud liikmed on oma suurt ego ning vaimset ja hingelist harimatust suurelt ja uhkelt rinnas kandnud nagu roosi) pole nad kunagi pritsinud tatti, on hoidnud nii oma imago, agenda kui ka lavavälise eluga madalat profiili.

Ma tunnen suurt respekti Bon Jovi töökuse, kestvuse, menu ja eluläheduse suhtes, kuid loomingulises plaanis pole nad teinud minu hinnangul kunagi midagi eriti originaalset või geniaalset. Pigem vastupidi: Bon Jovi on minu jaoks kogu aeg olnud ohtlikult lähedal sellele, et langeda nende lugematute artistide kategooriasse, keda luuletaja fs on kirjeldanud ühes oma tekstis tabavalt värsiridadega: «raadios esineb taas / kõigi lemmik / Nimetu Pask».

Bon Jovi muusika on light-versioon hard rock’ist, blues rock’ist ja country rock’ist. Selle ansambli edu võti peitub tema häbitus meloodilisuses ja voolujoonelisuses, Eurovisiooni standarditele vastavates üle võlli refräänides ning üleüldist siledakarvalisust ideaalina taotlevas stuudioproduktsioonis. Trumm taandub siin mahedaks tümpsuks, kitarrisaund on pakendatud süntesaatorihelidesse, igas mõeldavas mõttes täiesti pretensioonitu vokaal eristub üksnes oma peaaegu täieliku eristamatuse poolest.

Turuloogika kohaselt pidanuks selle ansambli «parim enne» mööda saama millalgi üleüle-eelmise kümnendivahetuse paiku, umbes 1991. aastal – koos grunge tulekuga –, kui vabalangemisse läksid peaaegu kõigi 1980. aastatel tähelendu teinud rokibändide sümboolsed aktsiad. Pakun, et Bon Jovi immuniteet tollase paradigmamuutuse suhtes põhineb umbes samal asjaolul nagu ka näiteks Bryan Adamsi oma: neil kummalgi polnud traadimuusika ringkondades subkultuurilist kapitali, mida kaotada; nende auditoorium ja turg on täiesti mujal.