Sigrid Viir mõttetuse ja mõttekuse vahel ehk töö ja puhkuse tähe all

Detail teosest «Võltspuhkaja suveniirid». 47 suveniirtaldrikut, tekst klaasil ja seinal, erinevad suurused, jätkuv, 2019. Foto: Paul Kuimet

Lugesin hiljuti Ameerika kirjaniku Jonathan Franzeni romaani «Parandused». Romaan räägib ühest USA Kesk-Läänest pärit perekonnast ja selles leidub ka selline lõik: «Gary meelest oleks edasine väljaränne rannikutele tulnud panna keelu alla ja innustada kõiki keskläänlasi uuesti oma taignaste toitude, maitsetute riiete ja lauamängude juurde tagasi pöörduma, et hoida alal strateegilist riiklikku juhmusereservi ning metsikut maitset, mis võimaldaks temataolistel privilegeeritud isikutel tunda end igavesest ajast igavesti tsiviliseerituna.» Niisiis märkab romaani üks peategelastest «metsiku» kesklääne euroopastumist, «fusioneerumist» ja ta reageerib sellele pisut oma mõtetes.

Mingis mõttes on samasugused tendentsid ilmnenud ka meie suhtes töösse. Raskemat sorti ja konkreetsema tulemuslikkusega füüsiline töö on üldiselt jäänud minevikku ja asendunud mingisuguse abstraktsema ollusega, mille puhul ei saagi sageli aru, mis, kus ja milleks. Proletariaadi tähendus on muutunud ja itaalia mõtleja Bifo Berardi teinud ettepaneku see mõiste asendada «kognitariaadiga» ehk mõttetöö või loovtöö proletariaadiga.

Umbes sellisest hägusemat sorti olukorrast räägib meile ka Sigrid Viiru näitus «Võltspuhkaja». «Võltspuhkaja» võtab ühtlasi vaatluse alla sellise tänapäeval üha levinuma töötajate klassi nagu «prekariaat» eluolu. Prekariaadi moodustavad eelkõige kõikvõimalikud vabakutselised loovtöötajad, kelle tööaega võib pidada osaliseks, samuti siis puhkuseaega. Need kaks maailma põimuvad mingis mõttes üheks ja alati ei saagi aru, kumb on kumb. Huvitav väljend on muide ka aktiivne puhkus, pole sellest päris täpselt kunagi aru saanud, on see viimati oksüümoron. Kuid mitte ainult prekariaat pole näitusel teema, vaid muutunud töö- ja puhkusesuhted üldisemalt. Teema on oluline, tänapäevane ja paljude jaoks suhestutav.