Kaido Ole suurnäitus Riias

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kaido Ole töö: "Dance at the Lonely Hearts Club"
Kaido Ole töö: "Dance at the Lonely Hearts Club" Foto: Repro

2019. aasta 7. juunist 25. augustini Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi ARSENĀLSi näitusesaalis toimub rahvusvaheliselt tunnustatud eesti kunstniku Kaido Ole isikunäitus “Tantsuõhtu üksikute südamete klubis”, mis on seni suurim kunstniku näitus valjaspool Eestit.

„Kunst on nagu keemiliste elementide perioodilisussüsteem. Koht on ette antud. Sellele tuleb ainult pihta saada. Kui lood maali ja see sobitub maailma ülesehitusega, siis oled märgile pihta saanud. Täistabamus!” Ole proovib oma kunsti maailmakorda sisse kirjutada. Kaido Ole ei proovi uut maailma luues maailmade arvu suurendada, vaid tunneb vajadust ennast ja oma loomingut maailma olemasoleva struktuuri sisse paigutada. Ta elab korrastatud maailmas.

Näituse pealkiri ei ole ainuüksi viide ühele maalile, vaid see toob mängu ka tantsimise mõiste, pakkudes välja täiusliku metafoori Kaido Ole loomingu laiemaks raamistamiseks. Sarnaselt tantsule on ta loomingu peamine väljendus vertikaalselt kulgev liikumine. Nagu Nietzsche Zarathustra, kes vastandab tantsu oma suurimale vaenlasele, raskuse vaimule, annab Ole ennast loomingu vabale mõttevoolule, väljenduskergusele ja mängulisusele, mis vastandub raskusjõule ja kipub ülespoole kukkuma.

Lisaks võib kultuuriaja loolisest vaatepunktist vaadata tantsu mitte ainult inimestevahelise suhtluse ja suhete loomise vormina, vaid ka enesevaatluse, teadlikkuse ning mina ja keha omavahelise ühtsuse loomise vahendina. Mõlemad aspektid on Ole loomingus olulised ja moodustavad kontseptuaalselt Riia näituse temaatilise raamistiku. Maal on kunstniku jaoks koht, kus korraga saavad kokku maailm ja ta enda mina.

Kunstniku läbikäimine ühiskonnaga ei kujuta endast võõrandunud ja loiu jälgija rolli omaksvõttu. Ühiskonnakriitilist maailmakäsitlust täiendavad ta teostes tihti kurvameelsed ja iroonilised tähelepanekud. Samal ajal esineb Ole loomingus terav ühiskondlik mõõde. Seda võib vilunud nõelravija peeneks nõelaks pidada, millega ta suure täpsusega ühiskonda torgib, et see taas terveks saaks. Need torked ei ole valusad ega hirmsad, kuid neil on võime vaatajates kriitilist mõtlemist käivitada.

Näitus Riias toob teistele sarnaselt välja kunstniku veel ühe olulise ja väga huvitava iseloomujoone: enesepeegelduse ja enesevaatluse nimel loomeprotsessi teadliku ja korrapärase kasutamise. Seda on näha näiteks Ole loodud mitmetähenduslike kujutiste süsteemis, mida ta oma teiseks minaks kutsub. Neil näib olevat midagi ühist avataride, moodsate virtuaalsete kehadega.

Enesepeegelduse teema Ole töödes väärib sügavamat käsitelu, sest see on ka näituse üks peamisi suundi. Selle teema sügavamaks analüüsiks otsustasime pöörduda Pariisis tegutseva läti päritolu psühhoanalüütiku Jānis Gailise poole. Lepiti kokku, et Gailis peab kunstnikuga kümme kohtumist, mille järeldused on avaldatud näituse kataloogis.

Kaido Ole (1963) on üks Baltimaade kaasaegse kunsti eredamaid ja ilmekamaid esindajaid. 1982–1992 õppis ta disaini ja maali Eesti Kunstiakadeemias, tollaste nimedega Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut ja Tallinna Kunsti ülikool.

Pärast lõpetamist töötas samal ajal joonistamise ja hiljem maaliõppejõuna. Aastatel 2003–2010 oli maaliosakonna juhataja ja professor.

Alates 1988. aastast on osalenud arvukatel grupinäitustelja teinud rohkem kui 40 isiknäitust kodu- ja välismaal. 2003. aastal esindas koos Marko Mäetammega Eestit 50. Veneetsia Kunstibiennaalil.

Märksõnad

Tagasi üles