Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
/nginx/o/2019/06/06/12235830t1h98cc.jpg)
On ilmselt üldteada, et teatrit, sealhulgas suveteatrit, tehakse meil väga palju. Kui paneme kõik žanrid ja kooslused ühte patta ning lisame harrastusteatrid (need annavad ju ka avalikke etendusi), siis saab uhkelt öelda, et aastas tuleb peaaegu iga päev välja uuslavastus või lavastuselaadne toode. Sellise info valguses võib ka teatrimaastikust laiemat pilti mitteomav teatrisõber ette kujutada, et kvantiteet valitseb kindlameelselt kvaliteedi üle. Kinnitan järjest kasvava kindlustundega, et nii see paraku on.
Muidugi on olemas väga head lavastused väga heade näitlejatöödega, nii nagu ka tegemised skaala teises otsas. Ja niisama loomulik ja vajalik on kõik see, mis jääb nende äärmuste vahele, lihtsalt selle halli massi rohkus, lausa massilisus teeb kuidagi tuimaks, ummistab vastuvõtukanalid. Järjest enam paistab see kõik arutu tootmise ja arutu tarbimisena, sest nii tegijad kui ka vaatajad kulutavad raha ja aega, raiskavad ressursse – aga mille nimel, jääb tihtipeale arusaamatuks. Muidugi hüüan ma ka, et teatrit, kunsti pole kunagi liiga palju. Aga pisut arutu on see värk siiski. Suvel kogeme ressursside pillamist veel reljeefsemalt, kuna mängu tuleb ka turism. Aga see selleks.