Hõlmamaks kirjandus- ja laiemalt kultuuritemaatilist publitsistikat, vermis luuletajast õpetlane Valmar Adams aastakümneid tagasi kirjanduse pärimuslike liikide (luule, proosa, draama) kõrvale üldistava mõiste „rakenduslik sõnakunst“. Artiklis „Kirjutava kodaniku rakenduslikust sõnakunstist“ (ilmunud esmalt ajakirjas Looming, 1966, nr 6, laiendatud taastrükina kogumikus „Õhtune valgus“, 1982) ütleb ta, et artikli, ammugi essee kirjutaminegi võib olla kunstitöö, ehkki mitte ilukirjanduse mõttes, sest rakenduslik sõnakunst kasutavat sõna ainult instrumendina, et edasi anda refleksiooni sisu; see olevat „nagu klaas, millest läbi vaadatakse kõnealusele esemele, klaasi ennast tähele panemata“.
Kärt Hellerma rakenduslik sõnakunst
Siiski, nagu teame, võib akna- või prilliklaasilgi olla mitmesuguseid seisundeid, alates udususest ja lõpetades suurendamis-, vähendamis-, tumendamis- või polariseerimisvõimega. Objekti peegeldamine sõltub subjekti vaatekohast ja valikutest. Vaatleja on igal juhul osaline vaadeldavas, ka siis, kui ta seda teadlikult ei rõhuta.
Kärt Hellerma rakenduslikus sõnakunstis, millest ligi kuuesajale leheküljele on koondatud viimase kolmekümne aasta kultuurikriitilised mõtteteod (ühiskonna kriitikagi esitatakse läbi kultuuriprisma) – varasemad analoogilised kogumikud „Avanenud ruum“ ja „Kohanenud kirjandus“ ilmusid 2006. aastal –, rõhutatakse aga just teadlikult autori juuresolekut. See leiab aset kõigepealt arutlust saatvate nn probleemküsimuste kaudu.