Kärt Hellerma rakenduslik sõnakunst

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kärt Hellerma
Kärt Hellerma Foto: Arvo Meeks

Hõlmamaks kirjandus- ja laiemalt kultuuritemaatilist publitsistikat, vermis luuletajast õpetlane Valmar Adams aastakümneid tagasi kirjanduse pärimuslike liikide (luule, proosa, draama) kõrvale üldistava mõiste „rakenduslik sõnakunst“. Artiklis „Kirjutava kodaniku rakenduslikust sõnakunstist“ (ilmunud esmalt ajakirjas Looming, 1966, nr 6, laiendatud taastrükina kogumikus „Õhtune valgus“, 1982) ütleb ta, et artikli, ammugi essee kirjutaminegi võib olla kunstitöö, ehkki mitte ilukirjanduse mõttes, sest rakenduslik sõnakunst kasutavat sõna ainult instrumendina, et edasi anda refleksiooni sisu; see olevat „nagu klaas, millest läbi vaadatakse kõnealusele esemele, klaasi ennast tähele panemata“.

Siiski, nagu teame, võib akna- või prilliklaasilgi olla mitmesuguseid seisundeid, alates udususest ja lõpetades suurendamis-, vähendamis-, tumendamis- või polariseerimisvõimega. Objekti peegeldamine sõltub subjekti vaatekohast ja valikutest. Vaatleja on igal juhul osaline vaadeldavas, ka siis, kui ta seda teadlikult ei rõhuta.

Kärt Hellerma rakenduslikus sõnakunstis, millest ligi kuuesajale leheküljele on koondatud viimase kolmekümne aasta kultuurikriitilised mõtteteod (ühiskonna kriitikagi esitatakse läbi kultuuriprisma) – varasemad analoogilised kogumikud „Avanenud ruum“ ja „Kohanenud kirjandus“ ilmusid 2006. aastal –, rõhutatakse aga just teadlikult autori juuresolekut. See leiab aset kõigepealt arutlust saatvate nn probleemküsimuste kaudu.

Need võivad olla enesele suunatud („Kas ma pean kirjanikust kui inimesest midagi teadma?“, lk 46); mõnikord kõhklust tähistavad küsimused, et seejärel kõhklusele seletust otsida (nagu Peter Handke raamatute puhul – „Tõelise tundmuse olematu hetk“, lk 58–66 või essees „Reis hopide juurde“, milles küsitakse, miks Urmas Bereczki „iseenesest ilus projekt“ Bernard Kangro luulest Hellermas vastuolulisi mõtteid tekitab, lk 270); teinekord koguni vastuseta jäävad (retoorilised) või kujutletava kaaslugeja, miks ka mitte oponendi esitatavad küsimused.

Märksõnad

Tagasi üles