:format(webp)/nginx/o/2019/06/07/12238629t1h976a.jpg)
Hõlmamaks kirjandus- ja laiemalt kultuuritemaatilist publitsistikat, vermis luuletajast õpetlane Valmar Adams aastakümneid tagasi kirjanduse pärimuslike liikide (luule, proosa, draama) kõrvale üldistava mõiste „rakenduslik sõnakunst“. Artiklis „Kirjutava kodaniku rakenduslikust sõnakunstist“ (ilmunud esmalt ajakirjas Looming, 1966, nr 6, laiendatud taastrükina kogumikus „Õhtune valgus“, 1982) ütleb ta, et artikli, ammugi essee kirjutaminegi võib olla kunstitöö, ehkki mitte ilukirjanduse mõttes, sest rakenduslik sõnakunst kasutavat sõna ainult instrumendina, et edasi anda refleksiooni sisu; see olevat „nagu klaas, millest läbi vaadatakse kõnealusele esemele, klaasi ennast tähele panemata“.