Vikerkaar loeb. See magus sõna «rahvuslus»

Ernest Gellner, «Rahvused ja rahvuslus». Foto: Raamat

Arvan end lapsepõlvest mäletavat „ontoloogilist“ üllatust, kui vanem vend teatas, et jõuluvana pole olemas. Kuidas ei ole? Kes see siis veel on, kes salmi küsib ja kinke toob? Loomulikult ei uskunud ma, et ta tuleb põhjapõtradega Lapimaalt, ehtne habe ees. Minu jõuluvanateooria järgi oli ta läkitanud pigem mõni riiklik agentuur; aga ma vist arvasin tõesti, et isa-ema käsi mängus ei ole.

Praegusel rahvustunnete tõusu ajal tabab mind vahel samasugune kimbatus ajalooalaseid debatte jälgides. Nn modernistlik tiib peab vajalikuks korrata, et rahvusi, nii nagu jõuluvanagi, pole olemas, või kui ongi, siis pole nad vanad. Seepeale vastab rahvuslik taliban, et ajaloolase kohus on tõsta publiku moraali ja jutustada kasvõi valgeid valesid.

Modernistide seisukoht, et rahvused on kõigest mõni sajand noored, võib lähemal vaatlusel osutuda lihtlabaseks tautoloogiaks. Nimelt selgub, et silmas peetakse kõigest seda, et moodsad rahvused sündisid moodsal ajal. Mis pole enam teab mis avastus. Näiteks Benedict Andersoni kuulus kirjanduslooline raamat ei ütle palju enamat, kui et moodsad rahvused on trükipressi alt moodsal ajal ilmale tulnud „kujutletud kogukonnad“ („Imagined communities“, 1983). Aga seegi fraas on peaaegu tautoloogia. Kui palju on siis kogukondi, mille kooshoidmises kujutlus rolli ei mängiks? Hea küll, mingi puhtfüüsiline kogukond eksisteerib ehk vanglas või kasarmus.

Olen teeninud aega sajamehelise divisjoni kasarmus, kus oli esindatud kolmkümmend rahvust. Just nimelt rahvust (национальность). Nõukaajal oli see passi märgitud kategooria ja passirahvusi oli NSVL­is üle saja kahekümne. Moodsamat haridust saanud inimene ütleks, et need polnud õiged rahvused, sest inglise või prantsuse keeles – ja tõde kõneleb ju ainult nendes keeltes! – ei saaks siin kasutada sõna nation. Tuleks ütelda hoopis „etniline grupp“ vms.

Rahulikumatel aegadel võiks see vaidlus jääda puhtverbaalseks veidruseks, umbes nagu siis, kui linnakoolist tulnud laps teatab, et loom, keda seni peniks peetud, on tegelikult hoopis koer! Kuid praegused hungveipingid tõttavad rahvuste hilistekke jutlustajaid naelutama häbiposti kui „kultuurimarksiste“.

Inglise nation on ühelt poolt kitsam, teisalt laiem termin kui eestikeelne „rahvus“ – ta tähistab teatud sorti rahvust, kellel on poliitilisi ambitsioone, aga lisaks veel ka riiki ja kodakondsust. Mõnikord tõlgitakse see ka „rahvaks“, nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni nimetuses. Segadus missugune.

Inimmaailm koosnebki ju rahvastest, kuid kõik rahvad pole rahvad päris ühtemoodi. Mõni on rahvus (natsioon), mõni „kõigest” etnos, populatsioon, rahvusrühm, hõimuliit, suguharu jne – kas kõike korraga või ühte neist. Nad võivad olla eri arengustaadiumides (kuigi nüüdisantropoloogia ei taha enam rääkida ei arengust ega staadiumidest). Keel, kultuur, usk, poliitika, tõug, majandus mängivad igaühe siseelus mõneti isesugust rolli.

Ilmar Tõnisson kirjutas 1934. aastal: „Ometi on rahvus ainult siis mõeldav printsiibina, kui ta on põhjenduseks kogu inimkonna liigitumisele.“ Paraku pole ka vahepealsel ajal sellist, kogu inimkonna liigitumist põhjendavat rahvusprintsiipi leida õnnestunud, kuigi nn Vestfaali kord rahvusvahelistes suhetes rüütab õnnelikumad rahvused ühetaolisse välisvormi, nimelt riiklusse.

Tšehhi-juudi-inglise mõtleja Ernest Gellneri (1925–1995) teooria rahvustest ja rahvuslusest on üks elegantsemaid, lisaks vaimukalt kirja pandud. Gellneriga on hea koos mõtelda. (1983. aasta teose 1994–1995 Akadeemias ilmunud tõlget võinuks küll uustrüki jaoks siluda.) Rahvus tähendab Gellneril inimesi, keda seovad kultuurisidemed, mida nad ka ise tunnistavad (väga lai definitsioon!). Rahvuslus aga on põhimõte, et poliitiline üksus ja rahvus peaksid langema kokku, nii et rahvusel oleks oma riik ja riigil oma rahvus. Rahvusliikumine üritab seda põhimõtet ellu viia, selle õnnestumine või nurjumine tekitavad rahvustundeid.

Gellneri põhiidee on see, et moodsad ehk tõelised rahvused on midagi hoopis teistsugust kui varasemad rahvused, kultuurid või etnilised grupid (varasemate koosluste kohta kasutab ta erinevaid sõnu). Viimased on midagi spontaanset ja vähese eneseteadvusega. Traditsioonilises ühiskonnas on igal kolkal, seisusel, elukutsel oma kultuur, mida õpitakse ema põlve otsas, ning ühiskond on selgelt liigendatud – igaüks teab oma kohta. Moodsad rahvused aga sünnivad koos nn industriaal­ühiskonnaga.

See, kes natuke Euroopa ajalugu tunneb, teadvustab järsku nihet 17.–18. sajandil. Seda saab illustreerida „hokikepigraafikutega“: aastatuhandete pikkune põllumajanduslik paigaltammumine heade-halbade aegade üksluises tsüklis (sirgjoon) ja siis ühtäkki eksponentsiaalne tõus, teaduslike teadmiste ja jõukuse kiirenev kasv, tehnika prometheuslik areng, rahvastikuplahvatus (muidugi ka looduskeskkonna riknemine, meelerahu kadumine ja muud needused). Mõnikord nimetatakse seda pöörangut modernsuseks, mõnikord kirjeldatakse seda kapitalismina.

Gellneri eelistatud termin on „industriaalühiskond“. See uus anonüümne ühiskond, tootmisviis ja turg vajab uutmoodi ratsionaalset inimest, kes ületaks seisusevahed ja oskaks vabalt suhelda ka n-ö kontekstiväliselt. Eelkõige peab ta olema paindlik ja kohanemisvõimeline. Selleks on tarvis ühtlustatud keelt, kirjalikku kõrgkultuuri ja üldist kooliharidust. Moodsat kõrgkultuuri, mis peidab seisusevahed ära, õpitakse raamatust ja koolis. Ühtlustatud kooliharidust suudab pakkuda ja ülal pidada ainult tsentraliseeritud riik. Nõudlus sellise riigi järele sünnitab natsionalismi. Ühtäkki sünnib rahvusliku eneseteadvuse ja enesemääramise uus uljas maailm.

Rahvuslased ise võivad arvata oma hõimu kuulsusrikkast või kannatusterohkest ajaloost ning ainulaadsest hingest mida tahes, aga rahvuslus sünnib tegelikult vastusena majanduse ja ühiskonna nõuetele. Rõhutades rahvusluse funktsiooni tööstuse jaoks, ei räägi Gellner sõnakestki selle tähendusest kollektiivse identiteedi vormijana. Kui näiteks Eesti rahvusliikumise käsitlejad peatuvad alati pikalt Herderi ajalooteooriatel, siis Gellner ei maini neid üldse. Tema funktsionalism ja majanduslik determinism võivad esmapilgul sarnaneda marksismi majanduskesksusega, aga erinevused on suuremad.

Kui klassikalise marksismi jaoks olid rahvused ja rahvuslus ebatõelised, kõigest väärteadvuse luulud, siis Gellner möönab, et tegu on millegi igati reaalsega. Rahvus on reaalne jõuluvana, kes nõuab reaalseid salme, hüpitab reaalseid lapsi ja jagab reaalseid kinke, olgugi et natsionalistide jutt tema päritolust ja olemusest ei pea enamasti paika ega oma seletusväärtust.

Siiski-siiski, moodne tööstus ja bürokraatia ei sünnita (riigi)rahvusi tühjale kohale. Neil on üldjuhul oma spetsiifiline etniline alus (keel, geenid, folkloor). Moodsa rahvuse ja selle etnilise substraadi vahekorra üle käis 20. sajandi lõpukümnendeil vilgas – muide, igati viisakas – vaidlus. Vaidlejateks peamiselt Inglise juudid, kes mäletasid veel hästi, milleni 1930. aastate rahvusluspuhang oli viinud. Gellner pärines Habsburgide maadelt, Elie Kedourie oli sündinud Bagdadis, Eric Hobsbawm Aleksandrias – kõik need „modernistid“ seostasid poliitilist rahvuslust moodsa ajaga kui radikaalset katkestust või hüpet üleminekul vanast etniliselt kirjust ühiskonnast moodsasse riiki.

Gellneri õpilane, Londonis sündinud ortodoksne juut Anthony D. Smith jäi „primordialistlikku“ vastasleeri – küllap ka arusaamisest, et juudid ise ju sugugi noor rahvus pole. Primordialistid rõhutasid rahvuse ja ürgse etnose vahelist järjepidevust, kui moodsad rahvused toovad moodsasse riiki kaasa oma arhailise etnilise hõngu. Aga võib-olla need kaks vaateviisi ei vastandugi, vaid täiendavad teineteist. Asja võiks vaadata aristotellikult: nüüdisrahvus sünnib etnilise ürgaine ja poliitilis-natsionalistliku vormi kohtumisest.

Sõjajärgne ühiskondlik-poliitiline mõte oli rahvusluse koha pealt üldiselt pime – kui seda käsitletigi, siis kas atavistliku ohuna või juba mürki saanud rotina. Eespool mainitud uurijate seltskond (sinna võiks arvata veel šoti marksisti Tom Nairni, Trinidadis sündinud Krishan Kumari, Vladivostokis sündinud Iisraeli uurija Liah Greenfeldi jmt) moodustas ärksa erandi.

„Rahvustes ja rahvusluses“ leidub lisaks rahvuste tekketeooriale põnevaid arutlusi araabia natsionalismi ja islami vahekorrast, rassismist jagusaamise raskustest ja Aafrika riikidesüsteemi probleemidest. Gellneri vaade rahvusluse tulevikule oli üldjoontes optimistlik: rahvused on nüüdseks, st 20. sajandi lõpuks juba nii tugevasti üles ehitatud, et kodanikud saavad endale ka lubada suveräänsuse osalist loovutamist, mida võivad nõuda globaalne majandus, rahvusvahelised lepped, inimõigused või looduskaitse.

Praeguseks on pilt muutunud. Rahvusteooria vajaks võib-olla taas pikemat antropoloogilist vaadet, mis ei alustaks ajalugu 17.–18. sajandist, vaid kümnete ja sadade tuhandete aastate kauguselt. Piiridega eristumine ja liigendumine on ju inimsoo ajaloos midagi ürgset. Samas ei tasu nüüdisrahvuste sugu­puud lausa koobastesse tagasi viia, rääkimata sealt veel mingite suundaandvate normide otsimisest. Soovmõtlemise ja eelarvamuste ahvatlused jäävad sotsiobioloogilistes ja populatsioonigeneetilistes spekulatsioonides ikka väga suureks.

Kui Gellneri järgi on rahvusriik kapitalismi (industriaal­ühiskonna) kõrvalsaadus, siis praegu näib rahvuslus funktsioneerivat pigem varjupaigana kapitalismi eest. Globaliseerunud kapitalismi tormid pühivad minema kõik kindlaks peetud soliidsed positsioonid, töö- ja elukohad, jättes rahvastele ainsaks peavarjuks nende rahvusriigi. Mis muu saakski ajaloopööristes varjupaika ja püsivust anda? Kõik meile teadaolevad aastasajad on olnud täis rahvaste teisenemisi, tõuse ja langusi, pagendusi, küüditamisi, assimileerimisi, genotsiide. Rahvuslus, olgu ustavusena rahvale, riigile või rassile, lubab selles pöörises mingitki pidet, eriti kui kohalikumad ja kogukondlikumad varjupaigad on juba kadunud.

Seda perverssem on praeguse rahvusluse täielik soovimatus kapitalismitornaadot kasvõi pisutki koormata, kammitseda või arvustadagi. Rahvuslus näib olevat kaotanud vähimagi sotsialistliku mõõtme. Oma siiras mures eestluse hääbumise pärast paistavad marurahvuslased arvavat, justkui oleks toetus para­fašistlike sulide ja kaabakate valitsusse arvamisele vääriline hind, mida maksta aastakümnetepikkuse neoliberaalse ikke murdmise eest. Loetagu või kultuuriportaali Huige!

Kuid nüüdisrahvuslased kõrgkultuurist enam nii väga ei hooligi (isegi mitte selles eritähenduses, mille annab sõnale Gellner: standardiseeritud kirjalik koolikultuur) – sest kõrgkultuuri ja selle sagedasi kosmopoliitilisi taotlusi ei saa varjupaigana usaldada. Nõnda teebki marurahvuslus panuse hoopis madalkultuurile. Naisepeks ja õllejoomine on ju samuti meie rahvuskultuuri ehk komberuumi osad, kui lähtuda laiast antropoloogilisest kultuurimõistest. Kes ütleks, et riigi põhiseaduslik kohus pole tagada nende säilimist läbi aegade?

Ernest Gellner
„Rahvused ja rahvuslus“
Tõlkinud Anneli Andresson
Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019
368 lk

Ernest Gellner, «Rahvused ja rahvuslus». Foto: Raamat