Millist kasu toob Christopher Nolan Eestile?

  • Kuidas niisugused suured projektid alguse saavad?
  • Mis on filmide tagasimakse programm?
  • Kuidas Eesti filmiinimesed Nolani filmi juures tööd saaksid?
  • Kui kindel see ikkagi on, et Nolan Eestis filmida saab?

Tõenäoliselt ei keera Christopher Nolan oma uues filmis Laagna teed niimoodi rulli, nagu ta tegi filmis «Algus» Pariisiga.

FOTO: Kaader filmist

Sel talvel autoga mööda Järvevana teed sõites sai Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp telefonikõne: kiiresti on vaja tulla Hiltoni hotelli. Väga hea, et ta selle kõne vastu võttis,

Sest see oli esimene märk, et tunnustatud Hollywoodi režissöör Christopher Nolan võib osa oma järgmisest suurfilmist üles võtta Tallinnas.

Kuidas niisugused suured projektid alguse saavad?

Juhusest. Sa võid luua mingit fooni, käia stuudiobossidega rääkimas, saata videoid, isegi VR-videoid, nagu me Bondi-filmi Eestisse meelitamiseks tegime (aga see ei õnnestunud – toim). Ka Bondi-filmi jaoks näitasime just nõukogude arhitektuuripärandit, sest seda tol hetkel otsiti. Korraga helistab keegi ja ütleb: «Ma kuulsin, et Eestis on üks päris vinge koht ja teil on mingi tagasimaksesüsteem, tohib, et tuleme päevaks-kaheks Tallinna?»

Tänu Warner Bros.-i tulekule on palgad natuke kõrgemad kui tavaliselt Eestis ja võib-olla ka Euroopas üldiselt. Nolani filmi põhiline võtteperiood on juulis ja teised filmid on sellega arvestanud

Siis on vaja stuudio esindajatele leida lokatsiooni-manager, kes nendega paar päeva ringi sõidab ja näitab, mida meil on pakkuda. Ja siis tuleb juba kõne Warner Bros.-i produtsendilt, kes teeb ettepaneku korraks kokku saada. Ei öelda, mis projekt see on või kes on režissöör, uuritakse ainult tausta: kes te olete, mida teil pakkuda on ja mida te üldse varem teinud olete.

Mina alustasin seda vestlust sellega, et ütlesin: «Eestis on 107 aastat filmi tehtud. Me pole mingi Luksemburg, kes on 25 aastat vaid allahankeid teenindanud. Me teeme siin päriselt filme!»

Millal see toimus?

Kas veebruari viimased või märtsi esimesed päevad. Ilm oli külm. Filmi location manager oli öelnud, et nüüd tahavad produtsendid kohtuda Eesti filmifondi juhiga, kohaliku tippametnikuga. Mina sõitsin parasjagu õhtul mööda Järvevana teed ja sain korraga kõne, et nüüd kohe on vaja jõuda Hiltoni hotelli kohtumisele. Napilt jõudsingi.

Edith Sepp FOTO: ERIK TIKAN

FOTO: Erik Tikan

Mis on filmide tagasimakse programm?

Euroopa filmi eelarved jagunevad praegu alljärgnevalt: keskmiselt 30 protsenti on riigitoetus, mida ei pea tagasi maksma, 25 protsenti annavad telekanalid, 16 protsenti on ettemüük, 10 protsenti on tagasimakse ja 15 protsenti on tavaliselt tootja omapanus. Tagasimakse on muutunud üheks oluliseks osaks filmide eelarvestamisel ja seda ei saa tootjad enam ignoreerida.

Teiseks on Eesti hea koht, kust sõita teistesse võttepaikadesse, näiteks Indiasse, kus ka selle filmi võtted toimuvad. See, et Tallinnast kuhugi eriti otse lennata ei saa, ei mängi rolli, sest see seltskond reisib tšarterlendudega.

Tagasimaksel on teatud tingimused, milleks kaks olulisemat on need, et Eestis peab mängufilmide puhul kulutama 500 000 eurot või kasutama kaht Eesti päritolu loomingulist tegijat (peaosa, operaator, aga populaarsemad on tegelikult helilooja ja järeltöötlus – toim), kui soovitakse saada tagasi 30 protsenti kulutatud eelarvest.

Tagasimakse aga arvutatakse ainult kohalikult kulutatud rahast, ehk siis filmigrupp teeb kulutusi ja alles pärast seda, kui kulud on auditeeritud, toimub tagasimakse. Näiteks Eestis võtetele kulunud 16 miljonist eurost saab tagasi 4,8 miljonit eurot.

Tingimuseks on ka, et vähemalt veerand kulutatud eelarvest peab olema tööjõukulud. Teoreetiliselt on parimate projektide puhul tegemist kuluneutraalsusega – tööjõukulud toovad maksumaksjale raha tagasi otseste maksude kaudu. Lisaks laekuvad riigikassasse ka kaudsed maksud, mida makstakse hotellides majutus- ja toitlustusteenuste eest, transpordifirmadele, võttepaikade ehitamiseks jne.

Kuidas Eesti filmiinimesed Nolani filmi juures tööd saaksid?

Warner Bros.-i võttegrupp muidugi ei hakka Eestist spetsialiste palkama, need on ikka endal olemas. Aga palju on vaja tehnilist personali, igasuguseid assistente ja jooksupoisse, näiteks massistseenide osalisi kantseldama. Balti filmi- ja meediakool saadab kõik oma tudengid võtteplatsile sellistesse ametitesse, nad on taustajõud kõige paremas mõttes. Kunstiosakonnas töötavad kunstitudengid. Nende juht on Eestis kindlasti filmikunstnik. Aga nii filmi peakunstnik (production designer) kui tema assistent (art director) tulevad ikkagi Ameerikast.

Tänu Warner Bros.-i tulekule on palgad natuke kõrgemad kui tavaliselt Eestis ja võib-olla ka Euroopas üldiselt. Nolani filmi põhiline võtteperiood on juulis ja teised filmid on sellega arvestanud: teevad oma võtted enne või hakkavad augustis filmima. Taani-Belgia-Eesti koostööfilmi «Erna läheb sõtta» (Eesti-poolne partner on Nafta Films) on ka Euroopa mõistes väga suur projekt, suur ajalooline draama ja selle võtted on augustis. Samuti läheb võttesse «Gateway 6», Tanel Toomi teine film, mis on ulmelugu. Nagu Nolaniga, nii tegeleb ka Toomiga Allfilm, ja küll Ivo Felt suudab ajastada.

Kui kindel see ikkagi on, et Nolan saab siin filmida seda, mida ta plaanib, ja linnapea Mihhail Kõlvart oma kätt ette ei pane?

Ma arvan, et üsna kindel. Kogu see produktsioon on ju märksa suurem. Kui Eesti ei lähe filmi Eestina, siis teatud lokatsioone nad kasutavad. Ja teiseks on Eesti hea koht, kust sõita teistesse võttepaikadesse, näiteks Indiasse, kus ka selle filmi võtted toimuvad. See, et Tallinnast kuhugi eriti otse lennata ei saa, ei mängi rolli, sest see seltskond reisib tšarterlendudega. Selles mõttes on Tallinn Nolani filmi jaoks hea koht, et me oleme tegelikult ääremaa, mis jääb suurest meediamullist eemale. See võib olla spekulatsioon, aga kui tema seisukohast vaadata, siis igas teises riigis oleks ta väga nähtav ja tõmmataks kohe meedia poolt ribadeks. Aga Eestis suudab ta oma saladuskatet säilitada.

Kõige mustem stsenaarium: Tallinn teeb asja nii keeruliseks, et Warner Bros. ütleb: siin ei saa mängida, me läheme siit liivakastist ära. Mis siis saab?

See üks film on sellisel juhul suure plaani kõrval pisiasi. See tähendab Eestile, et meil pole mõtet üritadagi tegeleda selliste projektidega, kui me ei suuda professionaalselt teenindada sellise kaliibri tegijaid. Pole mõtet teha tagasimakseid, rahvusvahelisi kaastootmisi. Me ei ole siis filmisõbralik keskkond. Inimesed ei otsi tänapäeval mitte raha, sest raha on turul nii palju, vaid seda, kuidas saaks tulla ja ilma probleemide ja bürokraatiata filmi teha. Nad ei tuleks siia enam.

Näiteks Ungari hakkab filmimaailmas oma tagasimakse fondi mõju kaotama ja põhjuseid on kaks. Esiteks, riik on kaotamas oma konkurentsieelist, mis saavutati kümme aastat tagasi teatud tootmisvõimekusega, ja teiseks, Ungari poliitiline olukord ei soodusta filmitegijate sissemeelitamist. Tänapäeva Euroopas, ja seda eriti uue generatsiooni (stuudio)juhtide juures, on majanduslikud soodustused võrdselt hinnatud riigi poliitiliste eelistustega – kuidas riik laiemalt toetab kultuuri, kui avatud on keskkond, kui liberaalne on majandus.

Loomulikult tuleb endale aru anda, et see kõik ei kesta igavesti, aga väikese riigina peaksime olema paindlikud ja reageerima turul toimuvale kiirest ja adekvaatselt. Nägema võimalusi ja isegi osalema trendide loomisel.

Mida tagasimakseprogramm laiemalt majandusele tähendab?

Parim näide on meie naaber Leedu. Organisatsiooni KEA European Affairs uuring Leedu kohta näitas, et nende tootmisettevõtete aastakäibes kajastuv tootmisaktiivsus kasvas 10,3 miljonilt eurolt 14 miljonile eurole alates 2016. aastast, kui turule tuldi maksusoodustusega. Leedu filmitööstus on näidanud oma võimet suurendada oma turuosa ja rahuldada tarbijate nõudlust kohalike lugude järele.

Turuosa oli 2017. aastal 21,47 protsenti kogu riigi filmivaatajate turuosast (Eestis oli see samal aastal vaid 11 protsenti – toim). Kinopiletite müük kasvas 2013.– 2017. aastal 10,8 miljonilt eurolt 20,2 miljonile eurole, samal ajal kui sissetulek ühe elaniku kohta kasvas aeglasemalt.

Maksumehhanism meelitas Leetu 24,4 miljoni euro eest välisinvesteeringuid ning Leedus toodeti tipptasemel suured teosed, nagu «Sõda ja rahu» (2015) või «Tokyo Trial» (2016), mis tõid kaasa tootjate investeeringuid sellistest riikidest nagu USA, Suurbritannia, Kanada. Siia pole arvestatud praegu kuuma minisarja «Tšernobõl», mis samuti filmiti osaliselt Leedus. Eesti langes konkurentsist välja, kuna meil ei olnud vastavaid võttepaikasid pakkuda – aga see on antud juhul mõistetav.

Mehhanismi kaudu loodi Leedus valdkonda juurde üle 10 000 vabakutselise töökoha ja tegijate netotulu oli 2014–2017 ligikaudu 6,6 miljonit eurot, ja see tõi riigile samuti märkimisväärse sissetuleku, mis on hinnanguliselt 6,8 miljonit eurot maksutulu (tööjõumaksud, sotsiaalkindlustusmaksed ja käibemaks – toim).

Praegu on ainuõige ajahetk filmivaldkonda investeerimiseks. EV 100 programm on läbi, Eesti oma filmide tootmisvõimekus on väga kõrge ja maailmas tegijad vaatavad Eesti poole, sest Nolan on siin teinud oma filmi. Meil on kaks võimalust: kas mitte midagi teha või haarata härjal sarvist ja luua Eestisse tõeliselt tulutoov tulevikku suunatud vaatega ja paindlik tööstusharu.

Mida arvata eestlaste solvumisest, et meil on ju puutumatu loodus ja rabad ja vabaõhumuuseum ja sakslaste ehitatud vanalinn, mille üle me nii uhked oleme, aga nemad tulevad siia mingit nõukogude brutalismi filmima?

Vaatame filmi ära ja siis otsustame. Mina Nolani võimekust ei alahindaks ega julge hakata ütlema, millises valguses Nolan meid näitab. Vaadake ta filme! Miks ta huvitav on? Tema filmid kõnetavad nii kunstiliste huvidega art house’i vaatajaid kui peavoolu kinokülastajaid. Tehke järele, püüdke näidata sellist filmikeelt ja jutustada sellist lugu, mis läheb peale mõlemale poolele. Ja siis me hakkame põdema, et äkki ta ei näita Tallinna päris hästi, äkki ei tohiks lubada...

Kes on Christopher Nolan? 

Christopher Nolan (48) on Londonis sündinud ja nüüd Ameerika Ühendriikides elav ja töötav filmirežissöör ning stsenarist. Tema loomingut iseloomustab huvitav tõik, et ehkki selles on psühholoogilist sügavust, tavatuid ideid ning ta kasutab loo jutustamiseks nonkonformistlikke võtteid, armastavad seda nii filmigurmaanid kui ka piletiostjate laiad massid. Tema filme on korduvalt nomineeritud Oscari auhinnale ning kuigi parima filmi Oscar on veel saamata, on muudes kategooriates kümme kuldmehikest koju viidud.

Nolani viimase aja filmide eelarve on ligikaudu 200 miljonit dollarit (+/– 50 miljonit), aga sisse toovad need märgatavalt enam. Tema kõige kasumlikum film on seni olnud «Pimeduse rüütli tagasitulek», mis teenis üle miljardi dollari. Praegu teeb ta filmi «Tenet», millest ei ole suurt midagi teada peale selle, et tegemist on rahvusvahelise spioonipõnevikuga. Selles löövad kaasa näitlejad Robert Pattinson, Elizabeth Debicki, John David Washington, Aaron Taylor-Johnson, Kenneth Branagh, Michael Caine, Dimple Kapadia, Clémence Poésy jt.

Filmograafia

  • «Following» (1998)
  • «Memento» (2000)
  • «Unetus» («Insomnia», 2002)
  • «Batman alustab» («Batman Begins», 2005)
  • «Lõppvaatus» («The Prestige», 2006)
  • «Pimeduse rüütel» («The Dark Knight», 2008)
  • «Algus» («Inception», 2010)
  • «Pimeduse rüütli tagasitulek» («The Dark Knight Rises», 2012)
  • «Tähtedevaheline» («Interstellar», 2014)
  • «Dunkirk» (2017)
  • «Tenet» (filmimisel, 2020)
Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles