Armastust tõrjudes petame ainult iseennast

Raminta Rudžionyte Mai Murdmaa lavastuses «Armastuse tango ehk aegade lõpus».  Foto: Gabriela Liivamägi

Ballett «Armastuse tango» tugineb Gabriel Garcia Márqueze romaanile «Armastus koolera ajal» ja süžeeliin räägib kahest kunagisest armunust, kes kohtuvad uuesti naise abikaasa matustel ja tajuvad, et kogu nende senine elu on olnud mõttetu, sest nad on tõrjunud armastust ning tulemuseks on olnud tühi elu. «See ballett on väga lähedal sellele, mida mina kujutan ette balleti ideaalvormina. See on assotsiatiivne kollektiivne meditatsioon kindlal teemal,» on öelnud Mai Murdmaa ise oma teose kohta.

Vaatasin balletti uuesti pärast seitsetteist aastat ning võin oma toona kirjutatule tänagi alla kirjutada. Osatäitjad on teised, muutunud on kujundus ja muusika esitus, kuid tervikmulje on sama, mida väitis toona Kristiina Garancis: mõrumandlilõhnaga tangoteraapia. Ja kui juba kulinaarseks vihjeks läks, siis võiks öelda, et Murdmaa ballett on nagu hea Argentina vein, mis aastatega ainult paremaks läheb.

Vanemuise balletitrupp: Arianna Marchiori, Alex Fehr, Walt Isaacson, Yukiko Yanagi, Gus Upchurch, Laura Quin, Matteo Guilio Tonolo, Merilin Mutli, Silas Stubbs. Hetk Mai Murdmaa lavastusest «Armastuse tango ehk aegade lõpus».  Foto: Gabriela Liivamägi