Badcock esitleb diameetrilist mudelit kui psühhiaatria, psühholoogia ja sotsiaalteaduste uut paradigmat ning näitab, kuidas see lahendab enamiku vaimse võimekuse ja tehisintellektiga seotud paradoksidest. Raamat esitab ajakohastatud ülevaate vermitud aju teooriast, mis on diameetrilise vaimu mudeli neuroteaduslik alus, ja väidab, et kirjaoskus, eriti kirjandus, mängib mentalistliku eneseteadvuse kujunemisel peamist rolli.
Vaimu ja vaimsete häirete diameetriline mudel põhineb Austria pediaatri Hans Aspergeri (1906–1980) autismikirjeldusel, mille järgi autism on seisund, milles teiste isikute käitumise mõistmise võime kavatsuste, emotsioonide ja tähenduste seisukohast on puudulik. Diameetriline mudel kutsub seda mõistmise võimet mentalismiks. Diameetrilise mudeli järgi kujutab psühhootiline häire enesest ülemääraselt kõrgendatud mentalismi, mis avaldub hüpermentalismis, kui kavatsuste taju muutub paranoiaks, emotsioon maaniaks ja tähenduste mõistmine kõikvõimalike pettekujutluste tajumiseks.
Diameetrilise mudeli kõige suurem avastus on, et tajutav maailm on kompleksne: see koosneb reaalsest osast, mis põhineb füüsilise maailma põhjuse ja tagajärje seosel, kuid samuti imaginaarsest osast vaimus, millel on vaba tahe.
Lausanne’i Ülikooli teaduri Ahmad Abu-Akeli sõnul ei ole teos üksnes 2009. aastal ilmunud raamatu „Imprinted Brain” („Vermitud aju”) järg, vaid omaette tour de force. Tema sõnul pakub raamat uut raamistikku mõningate kõige raskemini käsitletavate psühholoogia ja psühhiaatria valdkonna probleemide mõistmiseks. Iseäranis suureks peab ta selle potentsiaali muuta paradigmaatiliselt viisi, kuidas tuleks mõtestada selliseid vaimse tervise seisundeid nagu autism ja psühhoos.
Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas „Acta Universitatis Tallinnensis. Humaniora“.
/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/06/12/12257067t1h6080.jpg)