Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/22/6198233t1h5690.jpg)
/nginx/o/2019/06/12/12257074t1hf2d4.jpg)
Märkasin kurvastusega, et 2018. aasta balletipreemia nominentide hulgas ei olnud Ketlin Oja, kes eelmise aasta märtsis tuli välja Odette-Ottilie rollis balletis «Luikede järv», ning terve 2018. aasta jooksul roll küpses ja täiustus. See on suur töö, seda enam, et Ketlin Oja alustas tööd osa kallal tavalise rühmatantsijana. Kuid olgu, lõpuks ju ei tantsita preemiate saamiseks, vaid ikka elamuste pakkumiseks, ja seda Oja vaieldamatult ja väga teadlikult teeb.
Iga kord, kui lähen Ketilin Oja vaatama, trehvan mõnda tuttavat, kes ütleb: «Oma Luike ju peab vaatama tulema, kuis muidu!» Tõepoolest, olgu välismaised tantsijad kuitahes head ja meeldivad, ikkagi on täiesti teine tunne tulla vaatama meie balletikooli kasvandikku, eriti veel eesti nimega.