Minu laulud – teen, mis tahan?!
Stingi Tallinna kontserdi arvustus

Stingi kontsert Saku Suurhallis 12. juunil 2019.

FOTO: Konstantin Sednev

Sting on käinud sel sajandil Tallinnas umbes samasuguse regulaarsuse ning sagedusega nagu ühistransport meie mahajäänud maapiirkondades. Eile õhtul Saku suurhallis toimunud kontsert oli talle siinmail viimase 18 aasta jooksul juba viies. Või kuues? Mul on arvepidamine vahepeal sassi läinud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sedapuhku tõi 67-aastase vanameistri Eestisse kogu suve kestev tuur, mis peaks oma 65 kontserdiga tutvustama ja pühitsema tema mõni nädal tagasi ilmunud albumit «My Songs». Stingi uue plaadi mittemidagiütlevalt kõikeütleva pealkirja taga ei peitu mitte tema värske looming või järjekordne kimbuke parimaid hitte, vaid õigupoolest veider kombinatsioon neist kahest. Nimelt on Sting salvestanud uuesti kettatäie lugusid oma karjääri parimate hulgast. Ning seda kõike väidetavalt nende «kaasajastamise» ebamäärasest ning tarbetust ideaalist tõukudes. Need pole kaverid (kas definitsiooni järgi on üldse võimalik iseennast kaverdada?), vaid just nimelt uusversioonid.

Selles mõttes on albumi pealkiri muidugi tabav. «MINU laulud» – teen, mis tahan. Ehkki tal on selle materjali puhul sedasorti teguviisiks rohkem moraalset ja juriidilist õigust kui meil kõigil ülejäänutel kamba peale kokku, mõjub see ometi pentsikult. Teeb valvsaks ning tekitab küsimusi ja kahtlusi. Et milleks see kõik? Kas selle taga on ideepuudus? Soov teha vigade parandus? Püüd oma muusikaliste ideede paremik kes teab mitmendat ringi veel kord rahaks teha? Katse täita JOKK-haltuuraga plaadilepingut?

Ei tea. Igatahes on see avantüür riskantne ning määratud suure tõenäosusega nii kunstilisele kui ka majanduslikule läbikukkumisele. Katsed kallata vana veini uutesse lähkritesse ei kipu üldjuhul hästi lõppema. Sest publik on läbi tunnetusliku automatismi ning sentimentaalsete minevikumälestuste originaalidega tugevasti seotud. Armastatud poplaulud toimivad lollikindla ja käepärase otseteena meie päästmatult kadunud nooruse, meie kunagiste mõtete, tunnete ja läbielamiste juurde.

Uusversioon laulust, mida oleme millalgi armastanud või vihanud (teatud ajalise distantsi tagant ähmastab nostalgia niikuinii nende kahe mõttelise piirjoone), viskab sinna shortcut’i error’i sisse, link ei tööta enam, sest kood on rikutud. Mineviku maatriks jääb suletuks.

Katse tuunida laule, mis on inimestel aidanud aastakümnete jooksul elada ja armastada, tundub mitte pelgalt tarbetu, vaid ka kuidagi amoraalne. Justkui oleks tegu katsega kirjutada ajalugu ümber, lasta sellest käibele alternatiivseid uusversioone. Sama hästi võiks retušeerida photoshop'iga vanadel fotodel riideid ja soenguid, mis ei vasta enam nende tollase kandja praegustele esteetilistele tõekspidamistele.

Tagasi üles