Hetk, kus teadvuses on lühis
Lavastuse «Miks Jeppe joob?» arvustus

Rakvere teatri suvetükki «Miks Jeppe joob», mille lavastajaks on Hendrik Toompere, mängitakse Harjumaal Kolgaküla rahvamajas. Jeppet mängib Eduard Salmistu, fotol koos Peeter Rästasega.

FOTO: Alan Proosa

Kuusteist aastat tagasi antud intervjuus selgitas Hendrik Toompere, mille järgi ta lavastamiseks tekste valib: «Tahan võtta asju siit ja sealt, kuid üks asi huvitab mind küll – kas konkreetses tekstis sisalduvad elemendid, mis võimaldavad näidata laval toimuvat ning järgmisel hetkel hoopis midagi muud, mis kirjeldab eelnevat ja paneb selle täiesti küsimärgi alla, lükates sündmused kusagile kolmandale-neljandale teele. Huvitab selline eri kihtide üksteise peale kuhjumine. Mulle meeldib tekst siis, kui seal on kas või üksainus hetk, kus teadvuses toimub lühis» (Vastab Hendrik Toompere. Teater. Muusika. Kino 2003, nr 5, lk 13).

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Lavastuses «Miks Jeppe joob» võib taas tunda seda Toompere lühise-režiid, mis tema vahepealses huvis elitaarse klassika – Tšehhov, Dostojevski, Goethe – vastu kuidagi tagaplaanile kippus jääma. Mitte et Ludvig Holberg ei kuuluks eelmainitutega samasse kaalukategooriasse ja mitte et Toompere neis lavastustes reaalsustaju deformatsioonikohti ei uurinuks, kuid ometi tuli neis kõrvalproduktina lavale justkui ballast üleliigsest tekstist, stiilivõtetest ja aukartusest, mida lavastaja päris kõrvale jätta ei saanud, kuid millega otseselt midagi peale ka hakata polnud.

Intellektuaalne lavastus

«Jeppe» on arhetüüpse mudelina justkui selgem ja puhtam, lavastaja on sellega loonud esimesest hetkest isikliku suhte ja vaatamata tegelaste aja-, stiili- ja identiteedihüpetele pole laval midagi üleliigset.

Või kui, siis ehk lavastuse pealkiri ja sellega paratamatult kaasnev administratiiv-turunduslik kontekst. Holbergi 1722. aastal kirjutatud näidendi originaalpealkiri on «Mäeotsa Jeppe ehk Talumehe ümbersünd», Arvo Alase tõlkes aga «Mäeotsa Jeppe ehk Mats mõisahärraks», mis on nii Toompere kui ka näidendi eelnevate Eestis tehtud lavastuste (Evald Hermaküla, 1977, Kaarel Kilvet, 1993) aluseks.

Tagasi üles