Kes siis kivi veerema lükkas?
Jaagup Kreem: Kui Hanna-Liina küsis lõputööde tarvis luba kasutada midagi juba olemasolevatest muusikalidest, siis tahtsin pakkuda tükki noortele, mille olin kunagi ammu kirjutanud. Hanna-Liina ütles, et jaa-jaa, meil on siin 100 last ja osa on kohe päris pisikesed. Noorte pärast on vaja veel mingit romantilist külge, ja asi kiskus päris keeruliseks (naerab).
Viimases hädas helistasin Tiit Kikasele, kellega olen palju koostööd teinud. Kikas ütles, et muidugi teeme. Istusime kahekesi maha ja alustasime täiesti puhtalt lehelt.
Mina pidin libreto kirjutama. Tegin mingid lugude tõmmised: mängisin kitarri või klaveriga ja laulsin teksti peale. Siis saatsin need Tiidule. Loomulikult saime vahepeal ka niisama kokku ja arutasime (Hanna-Liina Võsa: «Ja kaklesite.»). Kaklesime ka. Seda tuleb ikka ette. Mulle ei meeldi oma asju ümber teha, veel vähem meeldib see, kui keegi teine hakkab seda tegema (üleüldine naer).
Nii et rohkem viiulit ja vähem kitarri?
Kreem: Peaaegu... Eks see sõltub ka nägemusest.
Hanna-Liina Võsa: Tiit on rohkem selline eksperimenteerija.
Kreem: Hirmsasti eksperimenteeris (lõbusalt). Mõne asjaga eksperimenteeris nii, et ma ei tundnud enda kirjutatud lugu äragi (naerdes). Aga nii Tiit Kikas kui ka Elmar Liitmaa on mulle sellistel puhkudel öelnud: «Küll sa harjud.» Eks ma siis harjun (lõbusalt), sest tegelikult on Kikas helipildi geenius, kes ikka teab, ja see muusika on muidugi võimas.