Vabal Laval 14. juunil esietenduv muusikal «Uksed» käsitleb laste ja täiskasvanute suhteid ning annab noortele vahetu võimaluse näha maailma isade-emade silme läbi. Kuidas aga selline erakordne projekt, kus muusikalikooli sada õpilast laval on, alguse sai? «Eks ikka Hanna-Liina, kes muu,» vastab Jaagup Kreem, kes on muusika üks autoritest (teine on Tiit Kikas). Omanimelise muusikalikooli juht ja algataja Hanna-Liina Võsa tunnistab, et päris esimest hetke ta ei mäleta, aga mäletab seda, kuidas ta seisis Jaagup Kreem koduaia taga. Mis edasi sai, sellest räägivadki Hanna-Liina Võsa, Jaagup Kreem ja lavastaja Tanel Saar.
Mida lapsed tahavad?
Kes siis kivi veerema lükkas?
Jaagup Kreem: Kui Hanna-Liina küsis lõputööde tarvis luba kasutada midagi juba olemasolevatest muusikalidest, siis tahtsin pakkuda tükki noortele, mille olin kunagi ammu kirjutanud. Hanna-Liina ütles, et jaa-jaa, meil on siin 100 last ja osa on kohe päris pisikesed. Noorte pärast on vaja veel mingit romantilist külge, ja asi kiskus päris keeruliseks (naerab).
Viimases hädas helistasin Tiit Kikasele, kellega olen palju koostööd teinud. Kikas ütles, et muidugi teeme. Istusime kahekesi maha ja alustasime täiesti puhtalt lehelt.
Mina pidin libreto kirjutama. Tegin mingid lugude tõmmised: mängisin kitarri või klaveriga ja laulsin teksti peale. Siis saatsin need Tiidule. Loomulikult saime vahepeal ka niisama kokku ja arutasime (Hanna-Liina Võsa: «Ja kaklesite.»). Kaklesime ka. Seda tuleb ikka ette. Mulle ei meeldi oma asju ümber teha, veel vähem meeldib see, kui keegi teine hakkab seda tegema (üleüldine naer).
Nii et rohkem viiulit ja vähem kitarri?
Kreem: Peaaegu... Eks see sõltub ka nägemusest.
Hanna-Liina Võsa: Tiit on rohkem selline eksperimenteerija.