Luuletab Aafrika Südant

Alain Mabanckou, «Katkine Klaas».

FOTO: Raamat

Kunagi möödunud sajandi lõpul püüdsin reisida Strasbourgist Londonisse, seda tuli teha läbi Pariisi Charles de Gaulle’i lennujaama. Jõudsin lennujaama väljumissaali ja otsisin tabloolt oma väravat. Äkitselt, tuulehoogselt tormas saal täis sõjaväelasi, laskevalmis püssid käes, ühes poltseinike ja nende püstolitega. Valjuhääldist kostis kiirprantsuskeel, minule mõistetamatu.

Nägin, et rahvas tormas väljuma, mina ka. Mine sa tea, mille relvakamp leidis, ent mina olin õues nõutu: kuhu edasi minna, kui valjuhääldijuhendid jäid mulle tõlkimatuks sõimuks serbohorvaadi keeles, nagu Švejki 1960. aasta väljaandes tõlkija Lembit Remmelga joonealustes märkustes Austria-Ungari sõdurite keelekasutust nimetati. Pärisin mõne politseiniku käest, kuid ületamatuks ja ülbeks nende prantsuskeelne info jäigi. „Minge siit kus kurat!“ tõlkisin ise Šveijki-päraselt.

Kuni mu ette ilmus kui taeva saadetis üks mõnusa näoga tumenahkne mees ja tegi mulle puhtas inglise keeles selgeks, kuhu minna. Läksin. Ja kui maha arvata kurja prantsuse naispiirivalvuri meeliüllatav tegu, kes mu kaanest veidi narmendava passi pooleks tõmbas, siis sain kenasti sellest prantslusest lahti ja arvasin sealt välja lahke neegri. Siin ma olen.

Olen püüdnud neegerkirjanikke lugeda, nii inglise kui ka eesti keeles, ent peale Angola meeste, kes elavad ja muljetavad ju Portugalis, pole keski hinge läinud. Miks nüüd see Kongo Vabariigis sündinud, Pariisis haritud ja California Ülikoolis töötav ning Collège de France’is prantsuskeelse kirjanduse loenguid pidanud neeger (kasutan seda sõna, kuna ta ise teeb seda oma kaasmaalaste kohta 2005. aastal avaldatud romaanis „Katkine Klaas“) südamesse läks? Sest ta on luuletaja, kes luuletades üllatavas romaanivormis Aafrika südant, tabab ka Eesti maksa ning kopsu.

See raamat on minu meelest (tarbetu väljend, kuna kõik, mis ma kirjutan on ju „minu meelest“, aga las ta olla) üks Voolav Oja ja selle autor Voolav Jõgi, kes on taasloonud katkematu Ariadne lõnga, mida ilmestavad vaid komad ja reapausid, ent sellest hoolimata, et romaan on formaalselt ühelauseline, on tekst ja mõte ladusalt loetav, kui vaid aega võtta, läbi füüsiku pilgu on tekst illustratsioon uusimatele kvantväljateooriatele ja ideele, et aega ei ole olemas, see on vaid konstrukt sündmustevaheliste suhete iseloomustamiseks, aga neist ma täna ei räägi; miks ma räägin Voolavast Jõest, saate teada raamatu lõpus, kui selle tegelik autor, nimega Katkine Klaas, kes joob alailma pärapõrgus asuvas kõrtsis nimega Tuulest Viidud Krediidi baar punast veini, ja baari peremees Tigu ühel heal, või kui tahate, siis halval päeval pistab Katkise Klaasi ette vihiku ja pliiatsi ning soovitab tal sinna kirja panna oma elu ja teiste klientide elu ja mida ta tahab ja Katkine Klaas hakkabki vihkusse kirjutama, vastutahtsi, ent asjalugude survel ja nii saavad tema teksti ajalood, milles põimub baarielu oma kakluste ja litside ja raiskuläinud eludega, aga kes lugejaist võiks ütelda, et tema elu ei ole raisku läinud, raisk, ma arvan et pole säherdusi, ja kes vaidleb vastu, lugegu seda Katkise Klaasi raamatut, milles, jah, põimub baari argielu kõige suursugusemate olemasolevate kirjanduse ja mõtte teostega, täpsemini vihjetega neile, millest ma ei tunne kaugelt pooltki ära, aga kui tunned juba poole, näiteks Hugo ja Hemingway ja Houllebecqi ja Faulkneri ja Dante ja trompetineegrid, satud Pariisi hotelli Poolteist Elu ja oled oma silmaga näinud ladina kvartalit ühes Montmartre’i ja Montparnasse’iga ja Püha Jumalaema kirikuga, mis pole üleüldse põlenud, kõige sellega üheskoos on rehkendus käes, nagu me kõik teame oma „Kevadest“, millest pole ei Mabanckoul, no on alles nimi, muidugi ei jää see vähimalgi määral meelde, seepärast nimetan teda edaspidi Voolavaks Jõeks, seda Mabanckoud, no on alles nimi, aga raamat on selle nime vääriline, ma ei loe enam raamatuid, mis mind ei õpeta, sest olen võtnud südamesse igapäevast juttu eluaegse õppimise hädavajalikkusest, kuigi selle jutlustaja ju ei tea, kui kaua mu elu kestab, ja kui see näiteks homme lõpeb, poleks tarvis olnud eelmisel nädalal õppida, aga olgu, jätan selle Katkise Klaasi voolava stiili matkimise, ei saa ütelda, et väikese kurbusega nii nagu meele teeb kurvaks tõlkija väide, et ta on asendanud vihjed „eesti keelde tõlkimata teostele nendega, mis eesti keeles olemas on“, parem lisanud kommentaarid, see meenutab mulle küllaltki, kuidas nõukaajal tõlkeraamatuid kärbiti, aga olgu sellega kuis on, Katkise Klaasi ja Voolava Jõe raamat on vähemasti olemas.

Ei maksa muidugi unustada, et raamat on raamat, ja sellel on piirid, aga elugi on elu vaid oma piiridega. Olulise raamatu piirid ei ole kaaned, nii nagu olulise elu piirid ei ole häll ja seda häbiväärse jultumusega jäljendav ning parodeeriv kirst. Seda on tahtnud Voolav Jõgi meile öelda, ja ennäe – hopsti! ongi ütelnud. „Minu elu mõte on pudel ja korrutustabel,“ ütleb Katkine Klaas, ja tema isa elu mõte oli džäss ja portvein, ja need väited on üsna usutavad.

Nagu ikka sellistes raamatutes, olgu see neegerkirjandus või aarjakirjandus, ei ole selge, et kustkohast kangelased raha saavad, aga kui see ei ole tähtis, siis võib ju ridade vahelt lugeda, et näppamisest ja parajast petturlusest, ent see pole oluline. Täpsemalt, jääb lubatavuse piiridele, kui tegeldakse kirjanduslike rännakutega, nagu Katkine Klaas lapsepõlves seda tegi, ja „igast leheküljest, mille ma avasin, pritsis vastu nagu mõlatõmme keset jõge“. Jõe nimega Tchinuoka halle voogusid on ju võimatu tilgatumaks kaanida ja tuleb juua punast veini, ent jõgi, kuhu Katkise Klaasi ema uppus, tõmbab oma jõuga. Nagu tõmbab iga parajalt suurem jõgi, kui sa oled silla keskel ja naaldud tugevalt vastu barjääri, painutades on ülakeha nii alla, kui saad. Ma pean lõpetama, mul pole siit enam midagi otsida, võtan selle mõtte Katkiselt Klaasilt nagu sellegi teadmise, et vihik on täis kirjutatud ja kui ka elu täis elatud, saab Katkist Klaasi veel kord lugeda ja kui mitte, siis sellele mõtelda ikkagi.

Erakordne voolav raamat erakordselt aafriklaselt, kes kas enam ongi aafriklane, kui on saanud frankofiilse ja angloameerikafiilse hariduse, kes seda teab, ei keegi muu kui Katkine Klaas, kel on kindlasti ütelda oma lugu erakordsele maale nimega Eesti.

Alain Mabanckou
„Katkine Klaas“

Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Ulla Kihva
SA Kultuurileht, 2019
142 lk

Alain Mabanckou, «Katkine Klaas».

FOTO: Raamat

Tagasi üles