Pritsimees ette ei hoiata

Klaus Hagerup ja Lisa Aisato, «Tüdruk, kes tahtis päästa raamatuid». Foto: Raamat

Teagi nüüd täpselt, kellelegi peaks selle raamatu edasi kinkima. Kellelegi väga heale ja tähtsale. Kui teil on, tehke seda. Muidugi pärast lugemist. Mis ei võta kaua aega, aga hästi ei usu, et te ennast petta saanuna tunneksite. Leppige ette, see raamat on lühike elamus, aga elamus tüüpi „väga“. Nagu midagi hästi ilusat ja natuke kurba, millele te mõelda võiksite.

Kuigi, kui te raamatutest hoolite, siis mõtlesite niikuinii Ray Bradburyle ja ühele teatud temperatuurile. Ei, ei ole meelest läinud, 451 Fahrenheiti. Teema on muidu peaaegu sama – raamatute oht minna sinna, kust raamatud tagasi enam ei tule. Bradbury – kes oli tükk aega tuntud õuduskirjanikuna – kirjutas maailma, kus targemad pead on otsustanud, et pole neid vajagi, ja annavad inglise keeli pritsimehele sõnasõnalise tähenduse. Niikuinii te olete seda lugenud.

Siin on lugu hullem. Raamatud kaovad, sest keegi ei loe neid enam. Nende surm on pikk ja piinav, nad on riiulites kodudes, raamatukogudes, neilt isegi pühitakse tolmu, aga neid ei võta keegi kätte ega löö lahti. Veider, et raamatut „lüüakse lahti”. Löömine on ju vägivaldne tegevus, aga raamat peaks olema vaikus, rahu, omaette, kedagi ei tülita. Lihtsalt uitmõte.