Sügav kummardus Pöörismäele

Edgar Valter, «Aastaring pokudega». Foto: Raamat

Pokud võtsid Pöörismäe raamatu üle. Seda võiski arvata! Edgar Valter selle mättarahva 1994. aastal oma „Pokuraamatuga“ valla päästis. Enne neid ei märgatudki, või kui, siis kiruti jalgu jäävaid tarnapuhmaid. Nüüd, tosinkond aastat pärast autori lahkumist ei malda need isepäised ja uudishimulikud oma raamatutes istuda, vaid võtsid rännata ühte hoopis uude ja omamoodi teosesse.

„Uks siin vanal taluasemel seisab kindlalt kui kalju. Seisab tuules, vihmas, päikeses juba palju-palju aastaid. Uks vanasse maailma. Kadunud maailma.“ (lk 53) Külli Leppik paotab ust Pöörismäe talu õitseaega, aega enne torme, mis ümbruskonna metsi laastasid, ja haigusi, mis pererahvast kimbutama hakkasid. Ta kirjutas fotode juurde hulga filosoofilise koega loodusminiatuure. Muist avavad piltide truude saatjatena nende tagamaid, muist kannavad iseseisvamalt oma mõtet.

Edgar Valteri septembris saabuva 90. sünniaastapäeva tähistamine algas Külli Leppiku mahuka fotoalbumiga „Aastaring pokudega“. Raamat kajastab Valteri ja Leppiku kodutalu Pöörismäe ning selle ümbruse loodust läbi nelja aastaaja. Koos Valteriga on Leppik lugematu arv kordi neid paiku avastanud ja taasavastanud, sageli ka fotoaparaat käes, millest annab tunnistust tuhatkond loodusvaadetega ülesvõtet, nendest jõudis trükisesse vaid väike osa.