Vikerkaar loeb. Shakespeare’i lavastamine alamkolka vanglas

Margaret Atwood, „Nõiasigidik“. Foto: Raamat

Shakespeare’i tekstid, pean hakatuseks ütlema, on ikka kuritõbi kui geniaalsed. Sellest saab eriti selgesti aru, kui lugeda praegu ilmuvat Hogarth Shakespeare’i sarja, milles nüüdisaja suured autorid kirjutavad nende ainetel romaane ja mis tänuväärt kombel jõuavad vähehaaval ka eesti keelde. Aga Bardi geniaalsuse täieks mõistmiseks, sellele väärikana vastuastumiseks peab ise ka parasjagu suur olema. Margaret Atwood on.

Atwoodi „Nõiasigidik“ võtab käsile Shakespeare’i „Tormi“ ja teeb sellest omaenda paraja tuulispasa, mis mõneski mõttes üritab originaali lausa üle trumbata. Kasutades üht Shakespeare’i sagedast nippi panna näidendi sisse teine näidend – „Tormis“ endaski sisaldub teatavasti väike maskimäng –, mahutab Atwood lugusid üksteise sisse lausa kolm.

„Tormi“ peategelane Prospero valitseb vaime ja jumalannasid võluväel, maksab nende abil mõnuga kätte oma vaenlastele ja võidab tagasi kaotatud hertsogiriigi; Atwoodi peategelane Felix Phillips vallandab õnneliku juhuse saabudes oma vaenlaste vastu psühhedeelikumide väe ja vang-näitlejatest gnoomiparve, et võita oma kunagine hiilgus tagasi, ma ütleks, hämmastavamalgi viisil kui Prospero.

Seal, kus Shakespeare’il on üks vint, keerab Atwood sellele kaks otsa, kaotamata kogu selle võimatu ja ennekuulmatu kokkusattumuste ja õnnelike juhuste ja otsekui imeväel libedasti teoks saavate hullumeelsete plaanide kuhjumise juures kusagil veenvust. Täpselt nagu Bard ise, mis siin salata. Ehkki Bard on, tõsi, tükati tumedam; Atwood tunneb oma mängust lihtsalt sügavat lusti.

Niisiis. Felix Phillips on Makeshiwegi teatrifestivali kunstilise juhina sukeldunud parima kunsti (kunsti kui väljakutse Surmale! kui trotsliku trääsa kuristiku serval!) loomisse ning jätnud kogu tüütu bürokraatia oma parema käe Tony hooleks – nii nagu Milano hertsog Prospero sukeldus maagia õppimisse ja jättis valitsemise tüütu töö vend Antonio teha.

Muidugi ei suuda kumbki „parem käsi“ kiusatusele vastu panna ja kui Prospero pisteti koos paariaastase tütre Mirandaga lekkivasse paati, oodatavalt uppuma, siis Felix eskorditakse ühel ilusal päeval turvameeste saatel kabinetist välja ja pistetakse oma loguvõitu autosse, et ta sõidaks sellega, kuhu heaks arvab – selges teadmises, et karjäär on tal läbi.

„Tormis“ on Prospero tegevuse algushetkeks elanud võlutud saarel 12 aastat. Felix veedab üheksa aastat endale hiilguseaegadel kogutud säästude eest üüritud viletsas hütis, kinnismõtteliselt internetis Tony ja tolle kambajõmmi, kultuuriminister Sali karjääritegemist jälgides. Kumbki ei ela aga päris üksi: kui Prosperol on saarel kaasas temaga koos välja saadetud tütar Miranda, siis Felix on toonud kaasa oma kolmeaastasena ootamatult meningiiti surnud tütre Miranda... ma ei ütleks just vaimu, vaid tütre mingisuguse kohalolu, mis aeg-ajalt muutub äärmiselt reaalseks.

Tütar esineb hajusa helendusena, õpib isa käe all lugema ja kirjutama, mängib isaga malet, hajub aga kohe, kui isa tegeleb millegi talle võõraga või tema süütusele sobimatuga. Felix on tütresse kiindunud; kui too aga ühel heal päeval laulab akna all, nii et isa kuuleb ta häält ka tegelikult, saab Felix aru: et hulluks minemisest pääseda, peab ta naasma pärismaailma ja leidma mingi töö. Ning saab – asja ilu huvides valenime härra Duke ehk Hertsog all – hooajalise koha Fletcheri vanglas vangide kirjandusprogrammi juhina. Lavastades seal ei kedagi vähemat kui Shakespeare’i. Ja vähehaaval hakkab pinge kerima.

Siin hakkab raamatu tempo tõusma. Vaid möödaminnes märgitakse ära, et kolmel esimesel tööaastal (hütis elatuga kokku on nüüd aastaid tema vallandamisest möödas 12!) lavastas Felix „Julius Caesari“, „Richard Kolmanda“ ning „Macbethi“, kusjuures kursus osutus vangide seas väga menukaks ja kogus väikese fännide tuumiku, keda Felix poolsohiga aastast aastasse edasi harib (korra järgi tohiks iga vang õppida kursusel kõigest ühe korra – aga mida saab ühestainsast Shakespeare’i lavastamisest? Ainult maigu ju suhu!).

Õige action algab siis, kui Felix oma „soodsa tähe“, väga sobivalt Estelle’i nime kandva daami käest kuuleb, et kursuselt on ähvardatud raha ära võtta, kuid daamil on õnnestunud veenda mõningaid ministreid – üldse mitte üllatavalt nimelt Felixile vajalikke ministreid, neid tema närukaeltest vaenlasi – vanglat külastama ja vangide lavastust ise vaatama, lootes, et see aitab kursust päästa.

Mispeale Felix otsustab lavastada „Tormi“. Ja mitte niisama lihtsalt „Tormi“, vaid sellise „Tormi“, mille sees on tema vaenlaste jaoks üks täiesti oma ja isiklik „Torm“. Näidendi sees näidendi sees näidend.

„Tormi“ armastajad mäletavad muidugi, kuidas Prospero pagulussaare lähedale sattus laev, mille pardal tema reetlik vend Antonio ning viimasega mestis Naapoli kuningas Alonso omaenda venna Sebastianiga. Kuidas Prospero oma armsaima vaimu Arieli abil lasi laeval justkui hukkuda ning laeval olnud inimestel mitmes eri jaos saare eri osades randa jõuda, iga seltskond teisi surnuks pidades.

Kuidas kuningas Alonso nuttis taga oma uppunuks arvatud poega Ferdinandi, kes samal ajal õndsalt armununa Mirandaga malet mängis. (Jajaa, üks Felixi vaenlastest toob vanglavisiidile kaasa oma noore nägusa poja, mitte lausa Ferdinandi, kuid Freddie siiski...) Ja kuidas Prospero siis kõiki pahasid vaimude abiga parasjagu nuhtles, lastes neil lõpuks ikkagi õnnelikult üksteist üles leida, ilma et kellelgi oleks õnnestunud teisi maha tappa, saades ka ise tagasi oma positsiooni ning, parem veel, naites tütre Naapoli kuningriigi pärijaga.

Selle kõige juures oli Prosperol siiski tublisti üleloomulikke abilisi; Felixil on ainult punt tema kursust fännavaid vange ja omaenda hirmuäratav fantaasia. Nõnda on see, kuidas Felix oma „Tormi“ – ja siis veel seda ministrinärude isiklikku „Tormi“ – lavastab, palju pöörasem ja uskumatum lugu kui kõik see silmamoondus, mida Prospero suutis korraldada vaimude abiga.

Aga ega siin olegi tähtis, kas tegelikult oleks võimalik vangla tingimustes kõik need pättused (mõnegi tembu kohta võiks kasutada karmimatki sõna) tegelikult toime panna. Tähtis on asjade arengu sisim loogika – ja kuna asja sisimaks tuumaks on „Torm“, ei ole argireaalsust tarvis liiga tõsiselt võtta. Vint keeratakse vindile peale nii vallatult, niisuguse lusti ja mõnuga, et eriti pärast 60ndaid lehekülgi (kus lõpeb, ma pakuks, Atwoodi strukturaalne analoog „Tormi“ I vaatuse 2. stseenile – see Prospero pikk ja tüütuvõitu tagasivaade, et Miranda ja vaataja asjade eelloost aru saaksid) enam raamatut käest panna ei taha.

Ühe erilise haridusliku võtte ja maiuspalana on vangidel kursuse käigus lubatud kasutada ainult neid vandesõnu, mis sisalduvad parajasti lavastatava näidendi tekstis. Oh sa tähniline tola ja mülkalõust, kui mõnusaks see lugemise teeb! Ja kui mõned mulle meelepärased – reolõug, pull-peletis – ongi välja jäänud, siis pakub Atwood lisaks välja ka mahlakaid oma leiutisi, näiteks „salalik pasakaraskist kaabakas“. Millele tänapäeva elu ohtrasti kasutusvõimalusi pakub.

Lisaks asendavad vangid Shakespeare’i teksti mõningaid osi omaloodud räppidega – sest võib kergesti aru saada, et vanglaseinte vahel ei saa ükski mees lubada endale laulda Arieli kombel „Seal, kus imeb mesilind/imemas seal leiad mind“... Riina Jesmin, kes tõlkijana on taas teinud suurepärase töö, on räpitekste luues küll end ületanud – ehkki ma, pean tunnistama, iga kord ei leidnud õiget rütmi nende löövaks ettekandmiseks (jaa, proovisin kõva häälega!), aga see võis olla minu viga.

Ent kui Caliban oma hoogsas enesetutvustuses räpib: „Ku võimaluse saan, rebin raamatu tal puruks,/murran katki võlusaua, kaevan talle haua,/löön sisse ta ajud, maksan kätte oma valu,/teen plikast oma kuninganna,/karjugu, kuis tahes“ jne, siis tuleb kerge judin seljale küll.

Kättemaksu teoks teinud ja kõik sihid saavutanud, Prospero – oo püha lihtsameelsus! – „murdis katki oma kepi ja sügavamale, kui iial tina“ ja need teised sõnad – see tähendab, vabastas oma vaimudest abiväe ja asus kaitsetu inimloomana helgel meelel sama laeva pardale meestega, kes olid kord üritanud tappa teda ja kavatsenud äsja tappa ka Naapoli kuningat. Öeldes kõigest, et „seekord veel“ ta nende nurjatustest kavatseb vaikida. Ja meie oleme pidanud „Tormi“ lõppu õnnelikuks!

Siingi tuleb Atwood meile appi. Felixi viimane töö oma kursusega on kujutleda, mis võis saada peategelastest pärast näidendi lõppu. Nojah. Aga peale Prospero on ju teisigi, ja ideid on vangidel nende käekäigu kohta rabavaid. Felixist lahkume siiski teadmisega, et „tema on sees ja Tony on väljas“. Mis on lohutav.

Einoh, hoorapoeg! Väga hea lugemine, midagi ei ole öelda. Hea Shakespeare’i armastajatele, Atwoodi armastajatele, fantaasia armastajatele, leebe krimi armastajatele, ülepea kirjanduse armastajatele. Ai vesilikularv, kui hea!

Margaret Atwood
„Nõiasigidik“
Tõlkinud Riina Jesmin
Varrak, 2018
320 lk

Margaret Atwood, „Nõiasigidik“. Foto: Raamat