Filmiarvustus «Valu ja hiilgus»: vanameistri peen, ilus ja mõtlik sooritus

Filmi «Valu ja hiilgus» põhikolmik: vasakul Asier Etxeandía ja paremal Antonio Banderas, keskel režissöör Pedro Almodovar.

FOTO: tootja

Hispaania filmitegija Pedro Almodovar on kinolinadele üle ilma toonud uue meistriteose, mis võib inimestele mõjuda kaht moodi: õhku tõstvalt või maast läbi vajutavalt. Sest film, nagu ilugi, on tihti vaataja silmades.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Nüüdisaegse kinoklassiku uus film «Valu ja hiilgus» räägib vananevast režissöörist – tegelikult muidugi Almodovarist endast –, kes võitleb mitme kroonilise haiguse ja sügava loomingulise kriisiga. Tegemist on väga korraliku, täiskasvanud ja moraalselt küpsele publikule mõeldud filmiga vananemisest, mäletamisest ja leppimisest.

Tänavusel Cannes’i filmifestivalil sai Antonio Banderas oma osatäitmise eest selles filmis parima näitleja auhinna, parima soundtrack’i preemia läks aga filmi heliloojale Alberto Iglesiasele.

Kindlasti tuleb seda filmi vaadata kui Almodovari autobiograafilist tagasivaadet. Kuuldavasti on isegi peaosalise, läbipõlenud režissööri Salvador Mallo (Antonio Banderas) korter täpne koopia filmimeistri enda eluruumidest. Restorani anonüümse klaverimängijana näeme aga Almodovari elukaaslast Fernando Iglesiast, keda klassik tihti oma filmide pisirollidesse palkabki.

Ei saa muigamata jätta, et Banderas näeb Almodovarist oluliselt parem välja. Eks see ole režissööri kui väikese jumala võimalus omaenese autobiograafias.

Vana armastus on osa iga täiskasvanud inimese minevikust ja Almodovar on avalikult homoseksuaalne. Nii on see sättumus, mis mingil arusaamatul põhjusel ikka veel (või juba jälle?) 21. sajandi teise kümnendi lõpul uih- ja aih-reaktsioone põhjustab, samuti osa filmi sisust. Ent Almodovar on geniaalne: oma isiklikku suhet, valusat mälestust käsitleb ta filmis nii, et endiste armastajate sugu ei ole üldse oluline. Olulised on inimesed ning sõltuvuse ja ambitsioonide tõukejõud, mis nad lõpuks lahutab.

Filmi läbiv liin on Salvadori kohtumine oma kunagise staari Alberto Crespoga (Asier Etxeandía), kellega 32 aastat tagasi loometeel tülitsedes lahku mindi. Crespo puhul on tegemist siiski koondkujuga mitmest näitlejast ja ilmselt ka mitmest konfliktist. Ent irooniline ja liigutav on, et meestel on vaja narkouima ja tobedat juhust, et lõpuks välja öelda see, mis päriselt tüli põhjustas. Võib-olla polegi eesti ja hispaania mehed nii väga erinevad, kui tuleb rääkida tähtsatest asjadest.

Tagasi üles