Kust tulevad suured näitlejad?
Jaan Tooming teatrikoolist

Jaan Tooming ja Evald Hermaküla.

FOTO: Erakogu

Kujutame ette filmi ettevalmistamist. Näitlejaid kutsutakse proovivõtetele. Ei ole mõeldav, et näitleja läheks proovivõttele, ilma  et esitatav episood poleks näitlejal peas, et ta kobistaks tekstiga, kui ta seda teeb, siis ta ei saa filmi. Aga praegune draamanäitleja tuleb proovi, vaevalt korra olles lugenud näidendit, veerib esimestes proovides oma osa ja kõik peavad seda normaalseks.

Aga ooperiteatris tuleb laulja proovi ja osa, kogu oma partii on peas juba esimeses proovis. Ja muide suurtel lauljatel on kümneid partiisid peas, mida nad esitavad edukalt üle maailma. Kujutlege, et on virtuooside orkester. Ja siis tuleb sinna etteotsa dirigent, kes  ütleb, et nüüd teeme 40-50 proovi Mozarti sümfooniaga, see orkester saadaks niisuguse dirigendi peessse või hullumajja või nimetaks lihtsalt oskamatuks idioodiks.

Aga sõnateatris on loomulik, et tehakse proffidega kümneid ja kümneid proove, millest palju proove istutakse laua taga ja «analüüsitakse», lihtsas keeles lobisetakse, aetakse isiklikku juttu.

Kui on lugu armastusest, siis igaüks pajatab oma armastuse loo, nagu oleks see  nö emotsionaalne mälu kõikse tähtsam. Mis siis aga saab, kui peab tapma näidendis, aga ükski näitleja pole elus mõrvanud, või peab surema etenduses, aga keegi pole veel suutnud surra ja siis ellu ärgata.

Nii et see emotsionaalse mälu jutt on lihtsalt loll pläma. Tähtis ikkagi on kujutlusvõime ja kui seda pole näitlejal, sis pole ka tõelist näitlejat!!! Ja ilmselt pole praegusel näitlejal aimugi, mis tähendab draamanäitleja – virtuoos. Ainult üksikud on suutnud end arendada virtuoosiks, sest kooli eesmärk kahjuks pole noor meister virtuoos .

Praeguse eesti teatrikooli näitleja ettevalmistamise kavas pole ühtegi originaalset mõtet, kõik on laenatud Stanislavskilt, Grotowskilt, Pansolt ja muudelt spetsialistidelt. Tulemuseks on ahvimine, mitte originaalne eesti teatrikool. Ja pole lootustki, et asi muutuks

Eriti on kurb lavakõne seis. Tehakse etlemise kooli, mitte näitlemise kooli. Õpetatakse, kuidas ilmekalt luulet lugeda. See on muidugi absurdne lausa. Etlemise jaoks on vaja teha eri kool, mitte aga tappa sellega draamanäitlejat. Oli  koolis Tõnu Tepandi, kes teadis ka midagi näitleja hääletreeningust ja praegu on Anne Türnpu, kellel on sellest aimu.

Muutus mu meelest tuleks siis, kui kool laiali saadetaks, nii et koolile ei lastaks ligi ainsatki Panso kooli õpilast.  Kutsuma peaks kooli juhiks hoopis mujalt, nt Jaapani kabuki või NO teatri näitleja-pedagoogi-spetsialisti, kes tooks endaga kaasa veelgi õppejõude ja formeeriks siin oma tiimi.

See annaks meie teatrile aimu hoopis tesistsugusest teatritegemise võimalusest ja ehk juhataks ka meid meie, eesti juurte juurde. Kutsuda võiks kooli juhiks ka mujalt idast, ainult mitte venelasi, kes enamuses Stanislavski jüngrid. Ja ka Venemaal on ju teatrit edukalt teinud ju hoopis juudid, nt Mihhoels oli kahtlemata 20 sajandi 20-30ndatel aastatel parim näitleja, kelle stalinistid tapsid.

Tuleks alustada täiesti algusest, unustada vana ja alustada nullpuktist, vaadata uue pilguga ja ilma eelarvamusteta teatrile. Mõista, et meie keel on ikkagi erinev indogermaanide keeltest ja nõuab ka uut moodi lähenemist teatrile, mitte Euroopale järeleahvimist. Siis ehk ka  juhtub nii, et saame tõeliselt suuri ja omapäraseid näitlejaid, aga mitte üheülbalisi keskpärasusi.

Jaan Tooming, juuni 2019

Tagasi üles