Postkaardid Leedu kunstilabürindi südamest
Midagi hingele!

Vaated tänavuselt „Art Vilniuselt“.

FOTO: Fotod: Rytis Šeškaitis/Art Vilnius

Peab tõdema, et teatud mõttes on alati meeldiv olla imeliku, kahtlase ja ebamugavust tekitava kunsti keskel – see on iselaadi nauding. Eriti kui seda kahtlast ja uudset kunsti on palju ning mitmesugust.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kunstiklassika puhul jääb alati alles teatav turvalisus või veendumus, et teose puhul on tegu millegi hea ja olulisega, sest kunstiajaloolased, -teadlased ja -eksperdid on nii otsustanud. Ja tihti ongi neil õigus. See eelteadmine annab vaatajale küll kindlustunde, ent samas distantseerib ja kaugendab teda kunstiteosest. See kitsendab võimaluste ruumi. See kaitseb nii teost kui ka vaatajat imelike ja naiivsete uute küsimuste eest. Lisaks teose (võimalikule) kogemisele tungivad vaataja teadvusesse salakaubana ka teose eelnevad tõlgendused ja hinnangud.

Seevastu värskema (ja täiesti võimalik, et kohati ka halvema) kaasaegse kunsti puhul on inimese suhe teosega mingis mõttes otsivam, uudsem. Värskem. Võimaluste ruum kui ilu tingimus. Mis oludes mõni teos tehtud on? Mida sellega öelda on tahetud? Mida see veel ütleb? Kuidas? Nii jätab selline teos vaataja endaga üksi, sunnib endale küsimusi esitama. Vaataja ei tarbi teost, vaid osaleb selles. Ta on allutatud imeliku teose nähtamatule loogikale ning sunnitud harjumuspärasest erinevalt mõtlema.

Eriti mõnus on, kui sellist imelikku ja raskesti mõistetavat kunsti on koos palju ning see on pärit erinevatest kohtadest.

Millist kunsti sai näha tänavu Art Vilniuse messil? Loe ja saada teada.

Tagasi üles