Ooperiformaati valatud ajalootund
«Emajõe ööbikud» arvustus

Alo Põldmäe kammerooper «Emajõe ööbikud». Oliver Kuusik Johann Voldemar Jannseni ja Eva Maria Shepel Lydia Koidula õe Eugenie rollis. 

FOTO: Henry Griin

Mõni kuu tagasi pääsesime eestlastena lõpuks oma rahvusriigi suurest sünnipäeva-aastast, mille kajastamine lavakunstis jäi – hoolimata riiklikust ülerahastamisest või osaliselt just selle tõttu? – kuidagi punnitatuks, kiretuks ja sisutuks. Ning tõstatas taas kord küsimuse ajaloo ja kunsti suhtest, selle erinevatest võimalikest ning mõttekatest avaldumisvormidest.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Neil päevil tabab meid järjekordne tähtpäev: möödub 150 aastat eestlaste esimesest üldlaulupeost. Ootuspäraselt ei pälvi see mitte üksnes koorilauljate ja ajaloolaste, vaid ka loomeinimeste kõrgendatud tähelepanu, sünnitades teoseid väga erinevates žanrites. On rõõm tõdeda, et kõrvale pole jäänud ka ooper.

Meenutagem, et vabariigi sünnipäeva tuules tuli välja kaks ooperina välja reklaamitud teost: Rasmus Puuri «Pilvede värvid» (2017) ja Manfred MIMi «Ehmatusest sündinud rahvas» (2018). Mis eri põhjustel minu meelest seda määratlust ei väärinud. Esimene oli pigem muusikal, teine üksikute ooperiesteetikas numbritega draama.

Tartu Uues Teatris 7. juunil esietendunud Alo Põldmäe laulupeoaineline «Emajõe ööbikud» on oma orkestrikõla, vokaalikasutuse ning dramaturgilisse funktsiooni asetatud muusika poolest igati ooperižanri mõtteliste standardite kõrgusel.

Tagasi üles