Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- 18.juunil 1919 sündis Eesti üks suuremaid näitlejaid.
- Jüri Järvet mängis end kinopubliku südamesse kuningas Learina.
- Pruudi soovitusel näitlejaks!
- Küsimus, kuidas mängida «Hamletis», viis vastuollu Voldemar Pansoga.
Kohtusime Jüri Järvetiga aasta enne tema surma, 9. juunil 1994. aastal Eesti Draamateatris tema garderoobis. Ehkki Jüri Järveti pead kroonis sel hetkel mingi barett, kohtusin mõttes kuningas Leari, Claudiuse või mine võta kinni kellega just neist... Või hoopis mehega, kel 25 aastat tagasi, 18. juunil täitus 75. eluaasta. Nägin kahte inimest: üks, kes uskus, teine, kes proovis...
Kes on Jüri Järvet?
Küsimusele, kes te olete, vastas Järvet ise nii: «See, kes juhuslikult on teatrisse sattunud. Teatriinstituuti läksin ainult sellepärast, et üks tütarlaps läks sinna enne mind. Kui algaks uuesti, kas läheksin teatrikooli? Ma arvan, et ei läheks. Tütarlaps, kelle pärast teatrikooli läksin, oli kümme aastat minu abikaasa. Läksime lahku...»
Üks suur näitleja on kuskil öelnud, et ilus on teha nii, justkui oleks päriselt.
«Mina pole unistanud näitlejakarjäärist. Aga ma pole elupäevad pidanud teatris tööl käima ega olnud teatri kõrvalt aega iga päev õnnelik olla. Teater on olnud mu elu.»
Tänu oma sporditaustale ja tantsuoskusele sattus noor Jüri Järvet sõja ajal Jaroslavlis Eesti Riiklikusse Kunstiansamblisse. Kohtus seal endise tantsija, näitleja ja pedagoogi Inna Taarnaga. Koos käidi esinemas rindel, Siberis, Eesti korpuse haavatute juures.
Ükskord ütles tütarlaps need saatuslikud sõnad: mida sa niisama logeled, mine õpi näitlejaks.
«Tahtsin tütarlapse meele järele olla ja läksingi...»
Ühel ammusel kohtumisel Kuku klubis ütles Inna Taarna, et nad olnud Järvetiga juba enne abiellumist vanad tuttavad. «Meie tutvus oli pikk, aga abielu kestis lühikest aega.» Sellest ei soovinud proua Inna Taarna pikemalt rääkida. Eks ikka sel lihtsal põhjusel, et hoida eraelu teatrist lahus? «Loomulikult,» lausus Inna Taarna toona, ise sigaretti elegantselt sõrmede vahel keerutades.
/nginx/o/2019/06/17/12274442t1hb976.jpg)
«No Jüri Järvet oli rohkem näitleja, vähem lavastaja,» arvas Taarna. «Järvet ei armastanud üldse intervjuusid anda ega oma eraelust rääkida või kodus teatrist rääkida. Järvet ei olnud üldse nii väga jutukas. Kui Järvet midagi lavastas, ütles proovis, et märkused teen kodus, ja kodus ei rääkinud ta midagi.»
Usk iseendasse
«Teatriinstituudi vastuvõtueksamil ütles mulle Priit Põldroos: «Järvet, teil pole annet.» Ma vastu, et mis siis, ma võin ju olla niisama teatritööaja, sest ega haridus ju mööda pükse maha jookse. Selle jutu peale ütles Põldroos: «Järvet, proovige.» Tegin midagi väga veidrat... Ise ma ei mäleta. Mulle öeldi, et tulgu ma nädala pärast tagasi. Mõtlesin, miks nädala pärast, kas kohe ei saa öelda? Nädala pärast öeldi, et olen vastu võetud.»
:format(webp)/nginx/o/2019/06/17/12274432t1hc28b.jpg)
Näitleja õnn: olla terve ja teha tööd, mida ihkad. Sel juhul ei saagi olla vastus küsimusele, kas olete õnnelik, eitav? «Õndsad on õnnelikud. Näitleja võib õnnelikku mängida. Õnn on kahe ebaõnne vaheline hetk, ent see tuleb tabada. Harjumusest, et laval on hea olla, pole saanud kuidagi lahti... Seda on väga palju olnud. Seda igatsed. Paus võib olla pikk, aga sa naudid seda. Mõnikord juhtus, et tuli uus tükk, vaatasin, et olen vaba, ja mul oli hea meel. Ka sellega võib harjuda. Ainult, kas see kõige ilusam harjumus on? Saan mõne päeva pärast 75-aastaseks ja see on juba iga...» ütles Järvet 25 aastat tagasi peetud vestlusel. «Minu õnn on see, et sain Põldroosi kursusele. Kui teatriinstituudi lõpetasin, ütles Põldroos: «Te olete minu õpilane.» Põldroosi juures õppisin laval mõtlemist. Ants Eskola käest õppisin seda mõtlemist laval realiseerima. Nii ma edasi läksin.»
Keda teie usaldate? «Mängus usaldan oma partnereid, nagu Ants Eskola, Linda Rummo... Kõige rohkem usun iseendasse. Sageli ei pea kinni näitejuhist ja teen, nagu tahan... Lavastaja peab olema, kes sind vaatab. Et kõik tema soovid täitma pean, seda ma ei usu ega tee ka... Pansoga olime 13 aastat verevennad. Elasime Kivimäel temaga lähestikku. Talvel nägin oma köögi aknast Panso köögi akent. Suvel ei näinud, puud olid ees... Panso oli hea lavastaja, vähem näitleja...» pauseeris eneseusklik ja jätkas erilise rõhuasetusega: «Lavastaja võib ju kõike kuldseks kiita, aga näitleja ei pruugi seda hambad risti täita.»
/nginx/o/2019/06/17/12274437t1h7ed4.jpg)
Aimasin, kuhu jutt tüürib. Ja sedajada sai selgemaks midagi Järveti ja Panso vahelist. Midagi, mis tundus enamat kui lihtne kraaklemine. Teater on keeruline paik ja loojaloomus on aga nii õrn ja haavatav.
Kas see kontra algas «Hamletist»? «Nojaa, kui noorsooteatris hakkas Panso «Hamletit» lavastama, anti mulle mängida kuningas Claudius. Sünge mees!»
Järveti häälest kadusid õnnenoodid ja ta läks nagu tikust põlema. «Panso tõusis ühel proovil püsti ja näitas, kuidas Claudius käib: «Lonka seda jalga ja vea teist jalga järel.»
Ja end trotslikult sirgu ajades näitas Järvet, kuidas Claudius kõndima peab. «Osa algab jalgadest. Plastiline lähenemine rollile on keeruline asi. Võibolla kõlab teatraalselt, aga see tekitab teise enesetunde. Proovisin Panso varianti kodus ja mõtlesin, et mina seda jalga küll lonkama ei hakka. Aga selle asemel et rõhutatult jalga vedada, astun nii, et üks lühem ja teine pikem samm.»
/nginx/o/2019/06/17/12274440t1h900a.jpg)
«Algasid liikumisproovid ja Panso küsis: Jüri, kas sa tahad teha? Mul oli oma neli-viis monoloogi. Ütlesin, et ei taha. Võtame edasi. Jälle: Jüri, kas sa tahad? Ei taha!» Nii kestnud see peaaegu kuu aega: Panso küsis: tahad teha? Järvet vastas: ei taha.
«Teadsin küll, et dublanti ei ole ja mängima peab, aga ma kartsin, et Panso hakkab jälle seda oma lonkamist peale suruma...» Aga Jüri Järvet oli oma Claudiuse ülivõimsaks kuningaks vooderdanud.
«Mängisin Claudiuse ära. Vaikus! Panso ei öelnud muud kui: tuleb tüki arutus, vaatame siis... Mina arutusele ei läinud. Claudiusest sai minu parim kuningas laval.»
Jüri Järveti lavakujud ahvatlevad neid üles lugema: Kihnu Jõnn, siis Mäeküla piimamees, siis kuningas Lear...(Olev Remsu artiklit Jüri Järvesti filmirollidest saab lugeda siia klõpsates) Igasuguste kuningate ja suurkujude kõrval on Jüri Järvet mänginud Peetrust, Vanapaganaga juttu vestnud ja nukuteatri laval kaasa löönud. Nagu meister isegi on öelnud, et pidi ju «luuletama» igat sorti tüüpe, et olla endast erinev.
Kukkumisetendused
Jüri Järvet õppis Gustav Adolfi gümnaasiumis. Tegeles spordiga. Koolis oli hea võimlemisõpetaja ja võistlused toimusid seal igal aastal. Juba koolipoisina esines ka draamateatri laval ja tantsis Töölisteatri tantsurühmas.
«Tegin riistvõimlemist. Kolm aastat tulin meistriks. Ja õppisin nii hästi keha valitsema, et võisin kõike teha. Keha allus mu igale liigutusele. 16-aastaselt hakkasin tegelema ka vettehüpetega. Ilus ala. Kui ma vettehüppeid harjutasin, hakkas varsti siin-seal vaatajaid kogunema. Ja teate, miks kõik nii hästi välja kukkus? Sest meie käest nõudis võimlemiseõpetaja ka kukkumise oskust: lased käed lahti ja kukud kohe, silmpilkselt. Omandasin ka selle oskuse. Nägin ühes filmis, kus jaapanlane hüppas trepist alla, pea ees, ja tal ei olnud midagi viga. See jättis mulle võimsa mulje, aga järele teha ma seda muidugi ei julgenud. Seda tükki tegin küll, et kooli laiast trepist võisin jooksu pealt täitsa vabalt kukkuda. Teadsin, kuidas ennast pehmelt nii- ja naapidi veeretada.»
Ja need «kukkumisetendused» määrasid kuigivõrd ka selle, mis on näitemäng?
«Näitemäng peab olema üllatav ja loogiline. Teatris üllatada on muidugi raske. Aga koolis olin sel ajal tehtud poiss. Igaüks tahtis sõber olla ja mind koju saata. Praegu võin öelda, et tegin «etendust» ja mul oli publik – õpetajad ja kaasõpilased.»
/nginx/o/2019/06/17/12274439t1h783b.jpg)
Mis on näitleja elukutses kõige halvem?
«Kõige halvem on see, kui etenduse ajal tunned järsku, et näitlejal on võimete piir... Tahaksid teha, aga võimetel pole võimu. See piiritunne ei vali aega, millal ta tekib, kuidas tekib, ja teha pole ka midagi.»
Näitleja on vaataja ees kaitsetu, kui ta köhib ja juttu ajab, tunneb ära, kuidas vaataja mängu «sisse heliseb» ega kuula. Kas saali kõrgtase, kui kõik kikkiskõrvu kuulavad, muudab etendust?
«Publik ei muuda esietenduse ega ka kahekümne esimese etenduse kvaliteeti. Vaataja ei ole looja. Kui etendus püsib aastaid repertuaaris, muutub roll üheskoos näitlejaga. Publiku vahetavad välja teised. Üks on aga kindel – kui ei ole vaatajat, ei ole teatrit.»
Baskin ja Järvet
Seitse aastat tegid Jüri Järvet ja Eino Baskin tandemina estraadi. Järvet talle omases veidi aeglasemas tempos. Baskin kõrval nagu torpeedo. Nad on mänginud koos teatrilaval ja telelavastustes.
«Tegin ennast estraadiga peenrahaks ja tüütas ära ka, sest repertuaar oli nigel ja tahtsin midagi tõsisemat teha. Siis hakkasingi tegema neid igasuguseid kuningaid ja «surin» kord saapad jalas, kord soolikad väljas ja tapetud...» Aga rolle, mida Järvet oleks tahtnud «mängida ja siis surra», nagu ta pateetiliselt väljendas, tal polnud.
/nginx/o/2019/06/17/12274435t1hcfa6.jpg)
«Jüri Järvet oli tragikoomik, väga tõsine inimene, kes ei püüdnud olla keegi teine, vaid oli tema ise,» kommenteeris aastaid tagasi Eino Baskin kauaaegse kolleegi žanritunnetust ja sõnavaldamist.
«Ükskord hakkasime juba lavale minema ja tuli niisugune mõte, et ei tee mitte midagi: läheme lihtsalt lavale ja publik saalis vaatab meid ja meie neid. Ütlesime publikule, et seal lava taga vahetatakse veidi dekoratsioone ja meie tulime senikauaks siia. Numbrit meil esitada ei ole, aga tulime ikka, et teil ei hakkaks igav,» jutustas Baskin. «Vaatasime siis vaikides publikut. Mitte midagi rohkemat ei öelnud. Järsku kuuleme, üks hakkas turtsuma, siis teine ja niimoodi naer lahti pääseski.»
Verevennad Jüri Järvet ja Eino Baskin on sündinud lähestikku: Baskin 17. ja Järvet 18. juunil.
Kas sünnipäevi mõnikord ka koos peeti? «Ei, ei pidanud. Mulle tundub, et Järvet ei olnudki sünnipäevade inimene, mis tähendab, et ei pidanud eriti neid sünnipäevi ja oli üldse inimesena väikselt eraklik,» leidis Eino Baskin.
Siiski, siiski! Järvetite peres on olnud heaks tavaks pidada jüripäevi ja kindlasti ka Järveti juunikuiseid sünnipäevi. Kui Jüri Järvet sai 50, tähistati seda restoranis. Ühele kelnerile lõppes see juubelipidu eriti vahvalt. Kui kelner koju saabus, ulatas ta oma abikaasale kakskümmend võimsat nelki: need lilled kinkis mulle Jüri Järvet tänutäheks hea teenindamise eest. Selle kelneri abikaasa oli kunagi ka Estonia teatri jumestaja.
Kuznetsovist Järvetiks
Jüri Järvet, kelle sünnist möödub 18. juunil 100 aastat, kandis kunagi Georgi Kuznetsovi nime. Oma pärisvanemaid ei näinud ta kunagi. Järveti isa oli sakslasest sõjaväearst, ema venelanna, pärast lapse sündi sõitsid mõlemad oma kodumaale ja jätsid poisipõnni tuttava juurde. Siis sattus laps lastekodusse, kust hiljem kasuvanemad ta leidsid. Kasuema suri, kui poiss oli kuuene. Seejärel kasvatas poisipõnni Viljandi veinivabrikus töötanud kasuisa.
17-aastaselt eestistas noor mees oma nime, Georgi Kuznetsovist sai Jüri Järvet.
Jüri Järvet oli suur näitleja. Suurust näitas ka see, et inimesena ei kaotanud ta kunagi elutervet huumorimeelt, oli heatahtlik, mõistev, vahel ka tsipa irooniline. Lisaks publikule meeldis Järvetile ka kolleege haneks tõmmata.
«Järvet oli tragikoomik, aga tal olid ka oma krutskid,» iseloomustas Eino Baskin. «Ükskord ütles mulle: keskkomiteest helistati, sul tulevad pahandused. Käisin kaks päeva ringi nagu munas kana. Siis ütles Järvet, et ma tegin nalja. Ükskord kuulutas kõva häälega, et minu osatäitmisega ei jäänud kunstinõukogu üldse rahule: kas sa ise ei teagi? Pärast ütles, et ma tegin nalja ja sina uskusid. Tema nali pettis ära, aga see nali ei olnud tige, vaid teaterlik.»
Teatrielu koosneb igasugustest anekdootlikest lugudest, mis vingerdavad tõelise teatritegemise ja sullerdamise ääremail. Näiteks Endel Pärn on rääkinud, et ükskõik mis tööga ta parasjagu teatris tegeles, valmistas ta ette oma järgmist eksisammu. Ja tal olnud ka tagavaraelukutse – tünnid: «Me leppisime kunagi Jüri Järvetiga kokku, et kui meid teatrist vallandatakse, hakkame tünne värvima, ainult et seestpoolt.»
Kui Jüri Järvetile välismaale sõiduks nõukogude ajal ankeeti täideti, küsiti, mis värvi teie silmad on, vastas Järvet: ei tea, pole peeglisse vaadanud. Kas olete enne välismaal käinud? «Ei ole ega taha minna ka,» vastas Järvet. Ametnikud hoidsid vägisi naeru tagasi. Ja kui Järvet välisministeeriumi uksest välja minema hakkas, astus ta «kogemata» hoopis kappi. Võibolla olid need tembutamised seotud tuntusega või teatud ootustega, kuidas ümbritsevad võivad temasse suhtuda...
/nginx/o/2019/06/17/12274441t1h27ab.jpg)
«Aga see oli Järvetil küll krutskivaba jutt, Järvet oli supertõsine, kui ta rääkis mulle, kuidas ta «Leari» filmivõtete ajal lossi varemete vahele läks ja seal nuttis,» on meenutanud Ita Ever. «Kuningas Lear pidi ju filmis vene keeles rääkima ja see oli suhteliselt raske, pealegi suur vastutus. Vahel tuli mulle koridoris vastu aga niisugune Järvet, kes ütles: «Tere, mu ingel!» Järvetil olid oma tuntud ütlemised: tuli proovi ja lausus: kellel saavutus tuleb? See oli tema tuntud ütlemine...»
/nginx/o/2019/06/17/12274429t1ha567.jpg)
«Me noored näitlejad arvasime, et Jüri Järvet pilkab meid,» meenutas Tõnu Aav. «Järvet ütles meile kogu aeg teravusi ja nöökis meid. Aga Järvet oli ju suurkuju ja estraadikuulsus ja koomik. Muidugi me kuulasime teda. Hiljem läksime Järvetiga isegi riidu. See oli aga koomiku kompleks, mispärast ta igatseski neid kuningate rolle. Aga pärast seda, kui Järvet oli Leari ära mänginud, ütles, et mind ajab estraadi tegema veel ainult nälg.»
Pealtnäha ehk tunduski, et Järvet ei kartnud ei üht- ega teistpidi. Tembutamine kattis seesmist. Aga seesmine oligi väärtus. Lavalõvi kesta all oli neid mituteist – küllalt haavatavat Järvetit.
Aga mis pahandab teid, küsisin 25 aastat tagasi. «Ma arvan, et ma ei pahanda, aga võin kergesti solvuda. Aga seda minu kolleegid vahest ei tea. Ainult naine võib teada, kuidas mul hinge täis ajada, kui ta hakkab teatrist rääkima... Ma ei läinud isegi vaatama oma filme enne, kui naine oli ära vaadanud.»
Suurmeistri moodi
Mida Järvet tegi, kui pealtvaatajad puudusid? Kodus tahtis Jüri tööjuttudest puhata. Abikaasa Astrid, tütar Jaana, poeg Jüri ja tema abikaasa Inge teadsid seda hästi. Järvet ütles, et talle meeldib vabal ajal ka füüsilist tööd teha, aga enamjaolt tegeles ikka näitemänguga.
/nginx/o/2019/06/17/12274436t1h6a9b.jpg)
Järvetile meeldis veel malet mängida, meisterdada ja seda ka pojale näidata. Mis sellest, et sageli tööd untsu läksid. «Isa hindas neid mehi, kes oskasid oma kätega midagi teha, olgu ta siis kingsepp, ehitusmees või puusepp. «Need mehed elus hätta ei jää,» ütles isa. Puukuuris oli tal terve rida vidinaid ja igat sorti korralikult üles riputatud tööriistu. Ükskord hakkas mingist puuliistakast kulpi või siis lusikat tegema,» rääkis vana Järveti poeg Jüri kerge muigega. «Aga juba kõrvalt vaadates nägin, et sellest nagunii midagi välja ei tule, misasja ta kogu aeg lihvib ja lihvib...»
Võibolla, ei tulnudki, aga see oli suurmeistri moodi, kes õndsas usus ja teadmises proovis ja lihvis, just nagu oma rolli...
Mure oskas Järvet aga nagu kulbiga ära võtta, rääkis noore Järveti abikaasa Inge Järvet. «Me käisime üsna sageli kahekesi kuuri all jutustamas. Mina tegin suitsu, tema võttis puuriidast sinna peidetud pudeli, valas lonksu ja nii me seal rääkisime. Kui mul oli mingi küsimus või mure, leidis ta lahenduse. Jüri Järvet oli hella hingega, soe inimene ja on pärandanud selle ka oma pojale ja meie lastele.»
«Mõnikord aitab siis sellest, kui keegi silitab pead.» Nii ütles ja mõtles näitleja Jüri Järvet 1994. aasta suvel.
Käberlinski roll Roman Baskini telelavastusest «Tema majesteet komödiant» meenutanud oma äpardustega sageli Järvetit ennast. Mingi seos siin ju on. Aga näitleja lavakujud pole püsivad, muutuvad ja muudavad inimest ennast. Nii võis Jüri Järvetis võrdkujuna olla äratuntav hoopis kroonitud pea ta loojaloost, kuningas Lear.
:format(webp)/nginx/o/2019/06/17/12274438t1hadd9.jpg)
Jüri Järvet
- (kuni 1936. aastani Georgi Kuznetsov, 18. juuni 1919 Tallinn – 5. juuli 1995 Tallinn) oli Eesti teatri- ja filminäitleja.
- Keerulised olud lapsepõlves – hülgamine, lastekodu, kasupere – ei võimaldanud korralikku kooliteed, Gustav Adolfi gümnaasium jäi pooleli ja õpingud jätkusid Tallinna õhtukolledžis.
- Nooruke Georgi osales koolinäitemängudes, debüüdiks Tiugu sõnatu roll Oskar Lutsu «Kevades». 14-aastaselt avanes tal võimalus mängida teiste poistega massistseenis Draamastuudio teatris.
- Aastail 1933–1936 osales ta viies lavastuses, kuid teatristuudios edasi õppimise peale ta tol ajal veel ei mõelnud.
- Paralleelselt teatriga tegeles ta 1930ndatel ka sportvõimlemisega, tulles kolmel korral Tallinna koolinoorte meistriks.
- Tänu võimlemisele sai Järvet 1940. aastal Tallinna Töölisteatrisse tantsijana tööle ja peale mobiliseerimist Punaarmeesse 1941 pääses 1942. aasta veebruaris Eesti Riiklikesse Kunstiansamblitesse (ERKA) Jaroslavlis, kus oli tantsija kuni oktoobrini 1944.
- Sõja ajal oli Töölisteatrist saanud Väiketeater ja sellest ENSV Riiklik Noorsooteater, kuhu Järvet võeti esimese kategooria tantsijaks, kuid hinges tundis ta ikka, et tantsimine pole tema ala ja liitus samal aastal loodud Riikliku Draamastuudio õpperühmaga.
- 1946 – 1949 oli ta Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi üliõpilane (viimasel aastal kooli kõrvalt ka Raadiokomitees dramaatiliste saadete toimetaja), seejärel töötas 1949 – 1950 näitleja ja peanäitejuhina Lõuna-Eesti Teatris.
- Septembris 1950 siirdus ta koos Voldemar Pansoga Moskvasse lavastajaks õppima, aga pidas vastu vaid paar kuud, tuli tagasi, kuid Draamateatrisse teda tööle ei võetud ja teenis ajutiselt 1951 – 1952 kunstilise konsultandina Eesti NSV Teatriühingus.
- Aastatel 1952 – 1965 oli ta Draamateatri näitleja. Esimesed neli aastat tegi teiste rollide kõrvalt ka estraadi Eino Baskiniga, duo sai kiiresti üle Eesti tuntuks. Siis aga loobus estraadist ja pühendus ainult teatrile.
- 1964. aastal ilmus Järveti huumori- ja satiirivalimik «Kits kärneriks».
- Novembrist 1965 kuni maini 1967 töötas Järvet näitlejana Riiklikus Noorsooteatris, kus tal oli kolm rolli: üks Narr ja kaks Kuningat.
- Maist 1967 kuni aprillini 1970 oli ta lepingute alusel näitleja Tallinnfilmis, Mosfilmis ja Lenfilmis.
- Aastatel 1968 – 1992 oli Järvet Eesti Draamateatri näitleja, 1982–1987 Eesti Teatriühingu juhatuse esimees.
- Jüri Järvet mängis täpselt ja tundlikult nii koomilisi kui ka traagilisi osi, eriti paistis ta silma tragikoomilise tabamisel. Lisaks arvukatele teatri- ja filmirollidele tegi ta kaasa ka telelavastustes.
- Oma kuulsaima filmirolli tegi Järvet Grigori Kozintsevi filmis «Kuningas Lear» («Korol Lir», Lenfilm 1971), kus mängis nimisosa. Selle rolli eest sai ta 1971. aastal parima meesnäitleja auhinna Teherani filmifestivalil ja 1975. aastal omistati antud osatäitmise eest talle Nõukogude Liidu rahvakunstniku aunimetus.
- Rahvusvaheliselt tuntud on ka Järveti roll Dr Snaut’ina Andrei Tarkovski «Solarises» (1972) ning hotelliperemees Alex Snewahr Grigori Kromanovi kultusfilmis ««Hukkunud Alpinisti» hotell» (1979).
- Lisaks arvukad rollid mitme aastakümne jooksul eesti filmides: «Mäeküla piimamees» (Prillup; 1965), «Viini postmark» (Martin Roll; 1968), «Hullumeelsus» (Windisch; 1968), «Indrek» (usuõpetaja; 1975) jne.
- 2009. aastal ilmus Pille-Riin Purje sulest mahukas raamat (751 lk) «Narr ja kuningas» – see on käsitlus Jüri Järvetist, mille kallal teatriloolane Reet Neimar töötas aastakümneid, saatuse kiuste seda kunagi lõpetamata. 2004. aastal, neli aastat enne surma, andis ta kogutud materjalid üle Pille-Riin Purjele. Olulise osa raamatust moodustavad ka Jüri Järveti enda kirjapandud arutlused ja märkmed.
- Aastatel 1948–1958 oli Järvet abielus näitleja Inna Taarnaga. Poeg Jüri Järvet jun sündis 1955. aastal. 1958. aastal abiellus Järvet onkoloog Astrid Puurandiga. Tütar Jana Järvet sündis 1960. aastal.
Allikas: Eesti Filmi Andmebaas
:format(webp)/nginx/o/2019/06/17/12274438t1hadd9.jpg)
Valik Jüri Järveti teatritöid
Lavastus «Hamlet» (video avaneb peale klikkides)
W. Shakespeare'i tragöödia lavastas Voldemar Panso 1966. aastal Riiklikus Norsooteatris. Osades Ants Eskola (Hamlet), Jüri Järvet (Claudius), Silvia Laidla (Gertrud), Linda Rummo (Ophelia), Olev Eskola (Polonius) jpt. Muusika Eino Tamberg, kunstnik Mari-Liis Küla. Etenduse jäädvustasid filmilindile operaatorid Kalju Jõekalda, Vello Aruoja, Raimi Tonts ja helioperaator Vambola Velli-Vällik, toimetas Õie Orav
Portreesaade «Jüri Järvet»
Katkendeid Jüri Järveti lavarollidest: Mefistofeles, Krapp, Claudius, Ajalooline Tõde, Vincencio Pretore, Voitinski, Kreon, Arturo Ui. Filmi stsenarist on Karin Kask, operaator Vello Aruoja, toimetaja Õie Orav, režissöör Endel Nõmberg.
Lavastus «Päikesepoisid: 1» ja «Päikesepoisid: 2)»
Neil Simon on USA üks populaarsemaid näitekirjanikke, kelle komöödiaid mängitakse suure eduga paljudes maades. Näidendi lähtepunkt on lihtne: mitukümmend aastat koos töötanud kahe omaaegse hiilgava koomiku teed läksid aastaid tagasi vihaselt lahku. Ja nüüd ei taha vanamehed teineteisest midagi kuulda ega näha. Sama kirglikult kui nooruses edukat koostööd tehti, ollakse nüüd sõjajalal. Tõlkis Mihkel Mutt, lavastaja Jüri Järvet, kunstnik Sirje Uusbek, muusikaline kujundaja Viive Ernesaks. Mängivad Jüri Järvet, Aarne Üksküla, Jüri Krjukov, Anne Paluver, Rita Raave, Konstantin Kald, Ain Jürisson, Helle-Reet Helenurm ja Jaanus Orgulas. Režissöör Jaan Pihlak, toimetaja Hanneli Reili.
Osades Jüri Järvet, Aarne Üksküla, Jüri Krjukov, Anne Paluver Anne jpt