Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
/nginx/o/2019/06/18/12277134t1hfa16.jpg)
Selle suve teatri üks mõjutaja on suured ümmargused arvud, eelkõige aastad kellegi või millegi sünnist. Näiteks üldlaulupidu 150, Eesti lipp 135, Johann Voldemar Jannsen 200. Lisame iseenesestmõistetavalt Tammsaare ning veel üht-teist ja saame kümmekond suvelavastust, mis eestlaste ja eestlusega ühel või teisel moel opereerivad, flirdivad või tõukuvad.
Ühest küljest on see lausa hädavajalik, et oleks inimesi, keda need arvud käivitavad, teater on sündmuste «taaselustamise» ainuvõimalik soodne vorm. Teisalt on millegi või kellegi «seljas ratsutamine» seotud riskidega – ajalooliste isikute või sündmuste ümmargused arvud enamasti pigem lohistavad või meelitavad autoreid sel teemal kirjutama (seda enam, et ka finantsasutused on aastapäevadel leebemad) ning seega on teatrivaatajal tunduvalt väiksem võimalus kogeda midagi uudset ja isikupärast.