Ümmarguste arvude paradiis

Endla suvelavastuses «Ihu paradiis» mängib Ott Raidmets noort Johann Voldemar Jannsenit. Foto: Gabriela Liivamägi

Selle suve teatri üks mõjutaja on suured ümmargused arvud, eelkõige aastad kellegi või millegi sünnist. Näiteks üldlaulupidu 150, Eesti lipp 135, Johann Voldemar Jannsen 200. Lisame iseenesestmõistetavalt Tammsaare ning veel üht-teist ja saame kümmekond suvelavastust, mis eestlaste ja eestlusega ühel või teisel moel opereerivad, flirdivad või tõukuvad.

Ühest küljest on see lausa hädavajalik, et oleks inimesi, keda need arvud käivitavad, teater on sündmuste «taaselustamise» ainuvõimalik soodne vorm. Teisalt on millegi või kellegi «seljas ratsutamine» seotud riskidega – ajalooliste isikute või sündmuste ümmargused arvud enamasti pigem lohistavad või meelitavad autoreid sel teemal kirjutama (seda enam, et ka finantsasutused on aastapäevadel leebemad) ning seega on teatrivaatajal tunduvalt väiksem võimalus kogeda midagi uudset ja isikupärast.

On erandeid, nagu on erandeid ka lavastuste seas, kuid üldiselt on rahvuslikkusest kantud lood ühesugused ehk naivistlik-romantilis-humoorikas vormis, kust ei puudu koorilaul, loomad või (mootor)sõidukid ning kahjuks tihtipeale ka n-ö kõrimikrofonid, mis oma tarbetust ikka ja jälle tõestavad.