Kaido Ole iseendaga silmitsi

Kaido Ole ja tema uus maal «Kõik koos 3». Foto: Gints Bāliņš

Kunstnik Kaido Ole on mõnusalt paradoksaalne kuju. Ühelt poolt on ta keegi, kes armastab kunstis väga süsteemsust ja korda, teiselt poolt peab ta ääretult oluliseks just juhust, vigu ning kummastavaid totrusi. Ta on tugev individualist, kes ometi tunneb solidaarsust kogu maailmaga. Mulle tundub teda kuulates, et siin polegi tegelikult mingit vastuolu, ehkki võib-olla ta teeb nalja. Kui ta räägib, sulavad nali ja tõsidus kokku.

6. juunil avati Riias Läti rahvusliku kunstimuuseumi ARSENĀLS saalis Kaido Ole tohutu isikunäitus «Dance at the Lonely Hearts Club», kus võib näha ka mitut uut tööd.

Uued tööd, vanad tööd… Mille põhjal sai see näitus kokku pandud? Kuidas tööd välja valiti?

Me leppisime kokku, et tööde valiku ja näituse kujunduse teeb kuraator Māris Vītols, mina absoluutselt oma näppu sinna vahele ei pane, mida ma tavaliselt armastan teha. Ma sain aru, et tal on mingi väga kindel idee või nägemus. Tegelikult sain ka aru, et väga paljudes kohtades see minuga ei kattu… Aga siis hakkasin mõtlema: kas ma hakkan kuidagi kauplema, et asi oleks rohkem minu nägu? Mis on minu nägu? Minu nägu on seal ju niikuinii ikkagi paratamatult sees. Miks sa muidu teise inimesega koostööd teed, kui et saada mingi kõrvalpilk? Et näha ennast nii, nagu sa ennast tavaliselt ei näita. Kui näidata ennast ise, siis on niikuinii tulemuseks see, mida sa juba tead.

Nii et see jäi tema peale. Ma sain aru, et hiljutised filosoofiaõpingud on ka teda tugevalt mõjutanud, tal oli väga selge fookus, mis teda huvitas: talle oli mu kunsti sotsiaalne ja ühiskondlik aspekt väga tähtis. Et kuidas kunst selle tasandiga haagib. Ta komplekteeriski näituse nii, et esimeses saalis suhestuvad minu tööd ühiskonnaga ja teine on sisevaatluste saal.

Seega on pool töödest sellest, kuidas ma songin ühiskonna valupunktides, ja teine pool sellest, kuidas ma ennast analüüsin. Muidugi võiks neid töid ka kuidagi teisiti ümber jagada või öelda, et isiklikud tööd on ühiskondlikud või vastupidi, aga see on just see, kuidas tema seda näitust nägi.

Siin näitusel on ka uusi töid, kus on viidatud ka teistele kunstnikele...

Need kolm tööd «Kõik koos», jah. Paljud asjad algavad kuidagi napakalt ja narrilt; mulle endale meeldibki see üha rohkem – alguspunkt ei pea alati paatoslik olema, et midagi olulist teha. Tegelikult võib-olla ongi huvitavam, kui hakkad tühjast-tähjast peale ja hiljem alles kasvab see kuidagi oluliseks… Algul oli see lihtsalt muuseumi tingimus – soov, et näitusel oleks kindlasti ka uusi töid. Et poleks lihtsalt retrospektiiv. See pani selle vist kuidagi uude raskuskategooriasse ja võimaldas muuseumil saada vist ka lisaeelarvet. Mulle oli see muidugi puhas rõõm – alati on hea, kui saab teha uusi töid.

Kaido Ole ja kolm uut maali seeriast «Kõik koos». Foto: Gints Bāliņš

Ja teades ruumi suurust, püüdsin teha ka tõepoolest suuri töid. Seda ma enam ei mäleta, kas mul oli uute tööde idee – kõik koos – juba enne olemas või munesin selle just Riia jaoks välja… Pigem vist Riia jaoks, kuna oli teada, et näitus on teatud mõttes ülevaade. Need kolm uut maali pealkirjaga «Kõik koos» on ka omamoodi ülevaade: ma kutsun oma bändi kokku. Nii vanad kui ka uued liikmed pluss seinal veel teosed kunstnikelt, kes mulle on meeldinud või mind kuidagi huvitanud või kottinud. Samas, mitte ainult: esimesel maalil tassib Lenin oma semudega palki. Tema on pigem mind kottinud ja seepärast kutsutud.

Ühegi nende kolme töö puhul ei otsinud ma sinna pilte mitte ainult oma lemmikutelt, vaid ka selliseid, kus midagi tõesti koos tehakse, ja sättisin ka meie ehk minu ja mu tegelaste tegevuse sellise, kus me kõik koos teeks midagi – et see mõte «Kõik koos» toimiks tõesti igal tasandil. Nii tassime ka meie palki tänu Lenini nakatavale eeskujule, et vähemalt mitte tantsida surmatantsu Notke mõjul ja nii edasi.

Aga jah, see on ju kõige lapsikum ja toredam asi: sa saad ise ennast kuidagi laulu sisse panna. Või sa võid ise lavastada pilte või olukordi, kus sa tõesti tahaksid olla, aga reaalsuses ei saa neid füüsiliselt olla, ent pildil saad seda kõike lubada. Ma arvan, et kõik mäletavad lapsepõlvest: sa mängid oma väljamõeldud mängu, sa oled ise ka üks nendest sõduritest, mingid tankid ja värgid, teed suuga häält juurde ja see toimib, päriselt…

Mõnikord ongi asi nii labane, et sa ei ole mingit asja enne teinud ja mõtled, et tahaksid seda proovida.

Ja nüüd ongi taas seesama, ainult natuke ülbemas mõõtkavas. «Panen Toomiku maali siia ja ühe Matisse’i võtaks ka… Ei, see Picasso ei sobi, võtan parem ühe teise Picasso ja tema paneme üldse sinna…» Kureerid nagu staaride näitust ja siis hüppad veel oma tegelastega ka pildile lisaks: «Davai, poisid, võtame nüüd selle laua. Kuule, sina seal, hüppa läbi rõnga…» Täiesti lapsik tase, aga see loob mingi sõbraliku kontakti. Kõik saavad kokku, kõigil on hea olla ja maailm on natuke parem paik.

Siia näitusele oli vaja kolme pilti, aga ma teeks tegelikult paar tükki veel juurde – mul tuli paar autorit veel meelde, keda tahan kindlasti tsiteerida. Et kui sai juba alustatud.

Kas kunstnik on mingis mõttes alati üksi?

Ma arvan isegi, et inimene on põhimõtteliselt üksi. See ongi põhiline asi, mida ta peab endale tunnistama.

Üksiolek on asi, mida enamik inimesi pelgab, kuna siis nad peavad endaga silmitsi seisma, oma surelikkusega silmitsi seisma, oma saavutustega, oma pettumustega… Kõigega silmitsi seisma. Me ei ole selleks üldiselt valmis, kuna meil on mingi teatav inventuur tegemata või vähemalt väga pooleli.

Meis on mingi kolituba, kuhu asju loobime, aga me ei taha seal tavaliselt eriti ringi vaadata, kuna see viib tuju ära. See on korrastamata, seal on palju ebavajalikke asju, mis peaks juba ammu prügimäele minema... Ka midagi olulist, aga ebavajaliku all kortsus ja peidus. Ühesõnaga, seal on kaos. Ja on parem, kui sa ei vaata sinna.

Kaido Ole ja Kaido Ole. «Autoportree abstraktse ekspressionismi džunglites». Foto: Gints Bāliņš

Aga kui suudad sinna ikkagi mõneks ajaks jääda, elada esmase masenduse üle, ning seejärel selle kolaga süstemaatiliselt tegeleda, siis ajapikku saab sellest korralik panipaik, kus on riiulid ja sahtlid ning kõik asjad on omal kohal.

Meil on mingisugune väär arusaam õnnelikust elust, et hea elu ongi see, kui oled kogu aeg õnnelik. Tegelikult on teatav nukrus ja vaikne meeleheide… ääretult oluline ja just see annabki hädavajaliku pooltooni õnnelikuks olemise juurde. Aeg-ajalt, väga harva koged korraks seda õnnetunnet ja siis läheb jälle tavaliseks tagasi, aga see on täiesti normaalne proportsioon ja tempo. Kas sa suudaksid üldse elada, kui oleksid 365 päeva aastas tohutult õnnelik? See oleks tõenäoliselt nagu mingi narko üledoos: sul lendavad kõrvad peast ära ja veresoon lõhkeb ajus. Natuke õnnetunnet ja palju konstruktiivset nukrust – see tundub vähemalt minule optimaalne, mida soovida ja ka ära kannatada.

Mis eelneb hea maali sünnile? Kas see protsess on aja jooksul muutunud?

Kui olin noorem, siis tegin rohkem asju eraldi. Kui tegin töö mingil teemal, siis arvasin, et see räägibki ainult sellest. Umbes nagu vanasti olid stuudiomakid, kus oli umbes 30 rida ja sai iga instrumendi eraldi reale võtta ja pärast pandi need kokku ning alles siis oli muusika.

Viimasel ajal… Hüva, võib-olla ma lindistan neid lugusid ikka ükshaaval sisse, aga ma tajun, et kõik muu eksisteerib ka. Ongi tunne, et kõik asjad on ühekorraga. Mul on alati tunne, et see, mida ma parasjagu teen, on väga tihedalt kõigi teiste asjadega koos. Tunne, et ma olen päriselt elus. Kui teen enda asju, siis sellega kaasneb paratamatult ka teatav «meie». Et olen osa maalmast; me oleme kõik üks seltskond. See on mingi teatav solidaarsus, täiskasvanuks saamine.

Kas kunst peaks midagi inimestele ütlema?

Liiga selge ütlemise puhul on oht, et kunstnik kipub teisi kantseldama. Arvan, et kunsti vaatamisel on väga oluline, et teose ja vaataja vahel tekiks ka mingi error või viga, sest see annab lisaväärtuse ning pakub uusi arenguid, asi ei lõpe ettenähtud punktis kellegi jaoks. Kui lähed kunstinäitusele ja saad teada, et prügi ja plast on paha… No seda sa teadsid ju enne ka tõenäoliselt. Põhiasju me teame niikuinii. Küsimus on lihtsalt, miks me ei käitu paremini. Ma usun rohkem sellesse, et peame tõstma oma taset inimestena, niimoodi üldiselt ja ringiga annab paremaid tulemusi ka igas konkreetses valupunktis. Et kui oled piisavalt tark inimene, siis sa lihtsalt ei löö teist inimest näiteks. Saad aru, et see on rõve.

Aga see on inimlik tarkus, mitte diplomitarkus, ja seda ei saavuta loengute ega käskude-keeldudega. Põhitöö tuleb teha ise ja iseendaga. See ei käi didaktiliselt ega otse. Kummastus enese ja maailma olemasolu üle, väikeses suure tajumine, tühises olulise nägemine, enda väiksuse hindamine – seda kõike on lihtsam öelda kui päriselt aduda, aga mulle tundub, et kusagilt sealt võiks rajake minna, et just inimesena, mitte spetsialistina areneda.

Ka pealtnäha totrad seosed on väga olulised. On veider paradoks, et kunstnikult küsitakse tihti: «Kust sul need mõtted tulevad? Need on nii teistsugused, nii imelikud…» Igaühel tulevad imelikud mõtted, aga nad enamasti tsenseerivad need kohe ära. «Oi, mul tuli nii totter seos praegu.» Palun väga, mul tulevad need totrad seosed ka, aga ma ei viska neid kohe ära, vaid püüan edasi mõelda! Tihti ei tule sealt midagi, aga mõnikord tuleb. Arvatakse, et kuna mul on kunstnikuks olemise alibi, võin neid lolle või imelikke mõtteid mõelda, kuni need muutuvad huvitavaks, aga sina ei või.

Sa näed midagi, mis keerab loogika sassi ja see on võimalus! Aga sa paned sinna kiirelt mingi korgi ette ega lase tal edasi minna. See on tobe, kui piirame end ametinimetustega, sest kasvõi kunstis, ükskõik kas tegija või vaatajana, on just seda üldinimlikku potentsiaali väga palju.

Kaido Ole töö: «Dance at the Lonely Hearts Club» Foto: Repro

Perfektsionism, korrastatus ühelt poolt ning tants või mängulisus teiselt poolt… Kui palju üks maal maalides muutub? Kui palju on selles improvisatsiooni?

Korrastatus meeldib mulle ja ideaalis võiks see ju perfektsusega päädida. Aga on kaks võimalust, kuidas saab perfektsionismi vaadata. Üks variant on tõesti see, et sul on ülitäpne plaan algusest lõpuni, mida sa ka sama täpselt järgid, lõpetades tõesti plaanitud punktis, teine variant on perfektsus iga konkreetse sammu teostamisel, kuid vabadus sihtkoha suhtes. Teine on lollikindlam, sest peaaegu alati laekub teekonna vältel midagi olulist, mis mõjutab vähemalt järgmist sammu, kui mitte kogu tervikut. Ka sel teisel, vabamal juhul on aga vähemalt esmase sihtmärgi teadvustamine oluline just selleks, et hiljem tekkinud hälvet mõõta – ka see hälve ehk eksimine omandab iseseisva tähenduse. Kui sul pole sihtmärki, siis pole ka hälvet, siis ongi kõik kogu aeg õige.

Juba seepärast teen alati plaane, et siis saaks vaadata, kui palju ma inimesena suudan üldse planeerida. See, kuidas ma hälbin, annab mulle mingisuguse info enda kohta, mu planeerimisvõime kohta… Mitte skaalal «halb-hea», vaid minu võime kohta tajuda maailma, tajuda iseennast… Teha mingeid järeldusi ja vaadata, kuidas need siis teostuvad.

Mis on praegu ühiskonnas kõige levinum eksiarvamus kunstnikuks olemise kohta?

Vist see, et kunstnik on mingil spetsiifilisel moel «teistsugune» inimene ja see teistsugusus on talle kuidagi antud. Mis osalt võib isegi natuke õige olla, aga absoluutselt kõik inimesed on teistsugused. See on müüt, mis käib kunstnikega kaasas, mis joonib kuidagi eriti alla seda, et nende teistsugune on «teistsugune» kui ülejäänute teistsugune. (Naerab.)

Kunsti trikk tegelikult – ja see ongi mulle kõige keerulisem – pole mingisugune hullumeelne anne või muidu hullus, vaid see, kuidas teha spetsiaalselt midagi, mis peaks samas olema sulle kõige loomulikum asi üldse. Kuidas läbida liivakella kitsasosa, oma tegude teadvustamine, millest inimene ei pääse, olgu ta kunstnik või keegi teine. «Nüüd ma teen midagi, mis on mulle täiesti loomulik.» Täie teadvusega teha midagi täiesti loomulikku – see on paradoks, mida on ülimalt raske, aga mitte lootusetu kasvõi hetkeks saavutada.

Kunsti trikk tegelikult ongi see, kuidas teha spetsiaalselt midagi, mis peaks samas olema sulle kõige loomulikum asi üldse.

Sellises kitsikuses ongi võimalik minna ainult kas tagasi või edasi. Tegelikult ainult edasi. Sa lihtsalt mõtled – ja ka mõtlemine on loomulik protsess – selle kõige peale nii palju, et lõpuks tapab see iseennast ära. Mõtlemine ja tegutsemine saavad praktiliselt üheks, sa oled ennast nii palju analüüsinud, et see kaotab ahistava toime ja muutubki loomulikuks. Umbes nagu hingamine. Minu jaoks on siis vist saavutatud ka müstline ausus, mida ühe võtmesõnana tihti loominguga seoses alla joonitakse.

Kaido Ole ja tema uus maal «Kõik koos 1». Foto: Gints Bāliņš

Milline on huumori roll siin näitusel?

Ma arvan, et suur. Aga siin on üks ohtlik klišee. Öeldakse, et on naljakad tööd ja tõsised tööd ja tihti mõeldakse, et naljakad tööd on kuidagi vähem tõsised – või noh, toredad küll, aga elu mõttest need nüüd küll ei räägi. Sihuke easy värk, sellal kui dramaatilisem saab asja tuumale kuidagi rohkem pihta. Minu arust ei ole siin absoluutselt mitte mingisugust vahet. See on lihtsalt kunstniku karakteri küsimus. Näiteks Toomik on dramaatik, mina ja Marko [Mäetamm – J. R.] oleme ilmselgelt teistsugused, aga see erinevus on, kuidas kellelegi on antud – keegi on bass ja keegi on tenor, kuid elu mõtet otsivad nad ühtmoodi ja ka kajastada suudavad nad seda võrdse edu või ebaeduga.

Mingi muie tekib minul alati pigem sellest, et elu tundub ülimalt paradoksaalsena ja huumori põhikomponent on samuti paradoks. Nii see paratamatult läheb.

Kui majanduslikult iseseisev või sõltumatu peaks kunstnik olema?

Eks ta ikka peaks olema. Kunagi oli kellegagi juttu, et on kaks varianti: kas teenida kõik vajaminev raha samuti kunstnikuna või lüüa need asjad lahku. Et kunstnikuna ei lase sa üldse raha oma mõtetesse ja papi teenid ideaalis täiesti teisel alal. Ja siis üks meist ütles, et lahku löömist tema ei saa teha, et see võtab pool jõudu ära, et siis ta peab elama kahte paralleelset elu ja siis kiduvad mõlemad. Rahaelu kidub ehk vähemgi, aga kunstnikuelu kannatab kindlasti. Et ta vähemalt püüab raha teenida kunstnikuna, kuna siis teeb ta vähemalt kunsti kogu aeg. Mõlemas idees on oma iva, igaüks peab ise vaatama, kuidas talle sobib. Mina vabakutselisena olen juba aastaid kõik kunsti kaardile pannud, aga mul on eelnevast ka vastupidine kogemus.

Mismoodi suhestuvad loominguline eneseteostus ja majanduslik edu?

Iga inimene saab aru, kui ta teeb midagi ainult raha pärast. Piisab ka sellest, kui raha hakkab mängima kunstilistes otsustes kaalukeele rolli. Selleni ei tohi asjadel lasta minna.

Muidugi on ka variant, et vanakuri hiilib hästi libedalt juurde – et see pole mingi Jüriöö lahing, mis siis dramaatiliselt kaotatakse, vaid libisetakse pisitasa. Nii et ise ei pane tähelegi. Eksimused tulevad just nii parajate tükkidena, mida saab veel salata. Aga jällegi, ega see ole ainult raha, millega vale sisse imbub – selliseid valikuid on kogu aeg ka muuga seoses.

Kaido Ole näitus on suur ning võtab enda alla kaks suurt saali. Foto: Gints Bāliņš

Mis järgmiseks?

Mul on juba uute tööde mõtteid küll. Need kolm suurt tööd, mis ma siia näitusele tegin… Siin ka osa inimesi juba ütles, et just need meeldisid neile väga. Sinna peaks kindlasti paar tükki vähemalt juurde tegema, jätkaks seda seeriat, et saaks iseseisva näituse nendest töödest. Aga ma vajan alati väga konkreetset ruumi, et oma töid osata planeerida. Pakkusin seda ideed uude Kai galeriisse, mis nüüd sügisel Noblessneris avatakse. Nad ka veel teevad oma plaane, vastus on alles tulekul.

Pluss veel üks mõte, mis mul on aasta-poolteist peas tiksunud: ma tahan maju maalida. Enda väljamõeldud ideaalarhitektuur, just sellised majad, nagu tahan. Maalidel ei pea kõik tingimata füüsikaseadusi järgima, nii et vabadus on suur. Üks pilt ja üks maja. Mulle on arhitektuur alati meeldinud, aga ma ei olegi maju enne oma piltidele teinudki… Mõnikord ongi asi nii labane, et sa ei ole mingit asja enne teinud ja mõtled, et tahaksid seda proovida. (Naerab.) Minu meelest peaks iga kunstnik olema võimeline kõike tegema, ainult et omal moel, siis tema isiksus avanekski eri teemades. Ma usun, et meis on igale küsimusele oma vastus, mõni küsimus on lihtsalt mugavam kui teised.

Maailm sisaldab kõike ja samamoodi võiks tegelikult ka sinu kunstnikumaailm sisaldada võimalikult kõike.

Kaido Ole. Foto: Gints Bāliņš

Kaido Ole isikunäitus «Dance at the Lonely Hearts Club»

6. juuni – 25. august

Läti rahvusliku kunstimuuseumi ARSENĀLS saalis