Tundmatu tuntud Bogomolov
19. juuni 2019, 17:24
Oktoobrikuus esitletakse publikule festivali Kuldne Mask Eestis 2019 raames Tovstonogovi-nimelise Suure Draamateatri teost «Au» Konstantin Bogomolovi lavastuses nõukogude dramaturgi Viktor Gusevi näidendi põhjal.
Poeet ja dramaturg Viktor Gusev oli andekas inimene. Vanem põlvkond mäletab tema laule, nende seas «Põlluke-põld», «Elasid kaks sõpra...», «Hea on Moskva avarustes» ja kümneid teisi. Tema stsenaariumite järgi on tehtud Ivan Põrjevi «Seakari ja karjus» ja «Kell 6 õhtul pärast sõda», Jossif Heifitsi ja Nadežda Koševerova «Kevad Moskvas2.
Oma esimese näidendi kirjutas Viktor Gusev 26-aastaselt ning pani sellele pealkirjaks «Au». Ta ei kujutanud ettegi, millist au see talle toob. Kohe pärast avaldamist, 1935. aastal toimus just Suures Draamateatris «Au» esietendus, selle ettevalmistamisest võttis osa ka Gusev ise. Kolme aastaga mängiti tükki Suure Draamateatri laval rohkem kui 200 korda, sellest sai üks populaarsemaid lavastusi teatri repertuaaris.
«Au» on luulevormis teos kahest sõjaväeinsenerist, kellel on põhimõtteliselt täiesti erinevad vaated elule: üks on ennastohverdav helge tuleviku ehitaja, teine aga auahne karjerist, kes püüdleb oma eesmärgile vahendeid valimata.
Lavastaja Konstantin Bogomolov oskab üllatada, tema tõlgendus on alati huvitav ning mitmeti mõistetav. Nimetades ennast lavastajaks-provokaatoriks on ta lavastanud kõiksugusele publikule sobiva kindla hiti, milles puuduvad täielikult talle omane küünilisus, sarkasm ja naturalism. Selle tulemusena on valminud helge ja elujaatavalt eepiline lavastus, paatoslikult heroiline komöödia kangelasteost ja patriotismist.
Kunstnik-lavastaja Larissa Lomakina on loonud askeetlikud dekoratsioonid – valge sein, mustad toolid, punastest niitidest kardin. Kangelased on valgetes särkides, naistegelased rangetes liibuvates kleitides ja valgetes sokkides. Gusevi luuletusi näitlejad mitte ei deklameeri, vaid esitavad hingestatult ja läbitungivalt.
Näidendi kangelased Vassili Motõlkov ja Nikolai Majak on noored, kuid lavastaja andis rollid juba üsna küpsetele näitlejatele, Venemaa rahvakunstnikule Valeri Degtjarile ja Venemaa teenelisele kunstnikule Anatoli Petrovile. Kuid Bogomolovi nõukogude inimeste mõtteid saavadki mängida vaid endised nõukogude inimesed. Ainult nemad suudavad aktiviseerida selle «midagi» oma mälust ning esitada paatoslikke monolooge siiralt ja südamlikult.
Kuid lavastaja ei eksperimenteeri mitte ainult vanusega. Hiiglaslikud must-valged ekraanid suurendavad laval toimuvat mitmekordselt, lisaks mingile mõeldamatule tele-translatsiooni tundele minevikust annavad need ka kõige viimases reas istujale võimaluse näha iga emotsiooni, jälgida näitlejate iga liigutust, kes moodustavad lavastuses suurepärase näitlejate ansambli.
Selle ansambli krooniks on Niina Usatova. Maria Motõlkova roll annab näitlejale võimaluse demonstreerida oma ande mitmetahulisust, muutuda argisest kanaemast mingiks emalikkuse sümboliks selle sõna globaalses tähenduses.
Lavastus on ühtaegu nii keeruline kui ka lihtne. Võib lihtsalt mälestusi mõlgutada. Võib naerda. Võib kurvastada. Bogomolov annab vaatajale haruldase võimaluse leida endas tegevusele sarnane emotsioon ja elada selles etendusele eraldatud aja jooksul.
Jälgides laval toimuvat lugu, õiget, heroilist ja pisaraid kiskuvat kiindumust, satub vaataja pingesse, on tunnistajaks keerukale ja ebaselgelt tekkinud olukorrale ning, teades Bogomolovi varasemaid lavastusi, ootab ta tahtmatult mingit trikki.
Konstantin Bogomolov: «Vaatajad näevad lugu, mis on loodud 1935. aastal kooskõlas selle aja ideede ja ülesannetega. See on jutustatud kaasaegselt ja ausalt.
Olen kindel, et sellele tuleb vastakaid reaktsioone. Keegi tunneb kaasa, elab kaasa ja poetab pisara – jõudu! Keegi naerab ja peab seda kõike jamaks – olge lahked! Keegi on aga hirmunud ja nördinud – samuti, laske käia! Kellelegi ilmselgelt ei meeldi see, et ma ei tee kõrvalt kommentaare, ei esita lavastaja positsiooni. Minu jaoks ongi peamine see, et vaatajatel on õigus sukelduda neisse aastatesse ning ise neid tunnetada, saada aru ning kogeda reaktsiooni omal nahal. Ja seda ilma igasuguse lavastajapoolse etteütlemiseta. See on väga tähtis moment.»
Täpsem informatsioon festivali Kuldne Mask Eestis etendustest on meie kodulehel www.goldenmask.ee