Süsteem ja trauma – Christopher Nolani filmide salapärane geomeetria

Filmis «Algus» hakkab unenäos asuv koridor järsku pöörlema, kuna magaja viibib parajasti autoõnnetuses.

FOTO: Kaader filmist

Jahedus. Aeg. Suurejoonelised geomeetrilised ehitised. Hallikas arhitektuur. Ratsionaalsus. Eneseküllased, võimatud struktuurid. Geomeetria. Aeg. Kordused, kajad. Action. Inimloomus kui pusle, mis on võimalik ära lahendada. Distantseeritus. Suurejoonelisus. Aja paindumine. Obsessioon.

Christopher Nolani 1998. aastal tehtud debüütfilmis «Following» ütleb üks tegelane teisele, et millegi varjamine ja kuvamine on ühe ja sama mündi kaks külge. See lause ei võta küll Nolani loomingut päriselt kokku, ent ütleb selle kohta midagi väga olulist. Kuigi selles filmis oli ütlejaks murdvaras, sobiks see fraas hästi iseloomustama ka näiteks mustkunstnikku või sünget maskiga superkangelast.

Nolani karjääri senist trajektoori võib kirjeldada mitut moodi. Üks võimalus olekski vaadelda teda kui režissööri (ja stsenaristi), kes alustas väga tagasihoidlike (ehkki ambitsioonikate) filmidega ning on liikunud oma loomingus pidevalt üha suuremate ja suuremate mõõtkavade poole. Inglise indie-filmitegijast sai aastate jooksul kinolegend, kelle iga järgneva filmi skaala ületas eelmise omi.

Guy Pearce mängib filmis «Memento» meest, kellel puudub võime luua uusi mälestusi.

FOTO: Kaader Filmist

Näiteks pärast mainitud «Followingi» tegi Nolan 2000. aastal juba veidi rohkemate vahenditega sünge krimifilmi «Memento», mis on vist tänini üks kõigi aegade kõige nutikamaid filme. See tagurpidi järjekorras jutustatud lugu oma naise mõrvarit otsivast mehest, kellel puudub lühiajaline mälu, jäi meelde kõigile, kes seda vaatasid – väga pikaks ajaks. See film on kui pisike juveel. Kes plaanib Christopher Nolani filmidega esimest korda tutvuda, peaks tingimata siit alustama.

Filmis «Unetus» mängivad Al Pacino ja Robin Williams.

FOTO: Kaader Filmist

Sealt edasi läks režissöör veidi laiahaardelisemaks: tema järgmises filmis «Insomnia» (2002, «Unetus») mängisid juba ka sellised näitlejad nagu Al Pacino ja Robin Williams. Tegemist on kõheda ja kummaliselt liigutava filmiga. Pärast seda otsustas Nolan esimest korda ette võtta ka Batmani – filmiga «Batman Begins» (2005, «Batman alustab»).

Christian Bale kui Batman filmis «Pimeduse rüütel».

FOTO: Kaader Filmist

Ometi ei tähendanud see mingit suunamuutust, kuna inglise filmitegija suutis hämmastaval kombel ka seda lugu jutustada nii, et suurel stuudiofilmil säilis tema lavastajakäekiri ning film ise tuli ootamatult sügavamõtteline. Järgnes veel palju häid linateoseid, näiteks 2006. aasta ajalooline draama võistlevatest mustkunstnikest, «The Prestige» («Lõppvaatus»), suutis oma kihilise süžee, meeletu pinge, hurmava näitlejatöö ning tõsiselt jalustrabava lõpplahendusega vaatajaid tõsiselt hämmastada. «Lõppvaatuses» on korraga väga selgelt kuvatud ja varjatud kõik Nolani põhilised motiivid. Sageli on Nolani filmide puhul räägitud eeskätt nende peenest struktuurist ja sellest, kui täpselt ja tabavalt nad on kokku pandud. Christopher Nolanit huvitab loo ülesehitus vähemalt sama palju kui lugu ise.

Scarlett Johansson ja Hugh Jackman filmis «Lõppvaatus».

FOTO: Kaader Filmist

Filmi «The Dark Knight» (2008, «Pimeduse rüütel») peavad paljud kõigi aegade parimaks Batmani-filmiks ning 2010. aasta suurfilm «Inception» («Algus»), mis räägib unenägudes ringi liikuvatest murdvarastest, on tänaseks ennast juba kindlalt popkultuuri alateadvusesse kinnistanud.

Unenäoline geomeetria filmis «Algus».

FOTO: Kaader Filmist

2012. aastal linastus Nolanil kolmas Batmani-film «The Dark Knight Rises» («Pimeduse rüütli taastulek») ning 2014 jõudis kinodesse mastaapne ulmefilm «Interstellar» («Tähtedevaheline»). Lavastaja seni viimane film on hiiglaslik, kolmest vaatepunktist jutustatud sõjalugu «Dunkirk».

Võimatu geomeetria filmis «Tähtedevaheline».

FOTO: Kaader Filmist

Ent teine võimalus on vaadata Nolani filmikarjääri senist trajektoori temaatiliselt. Kui ühelt poolt võib siin selgesti näha, kuidas Nolan valdab suurepäraselt erinevaid žanre, on tema filmides siiski nähtav tugev temaatiline ja filosoofiline järjepidevus. Sellised nähtused nagu obsessioon, geomeetria, trauma või ajataju nihestumine esinevad filmitegija loomingus peaaegu läbivalt; ta pöördub nende teemade või leitmotiivide juurde ikka ja jälle tagasi. Võib öelda, et sisu on vormiga kooskõlas – nii nagu tema filmograafia sees esineb neid temaatilisi kajasid või strukturaalseid tagasipöördumisi, näib ka Nolani filmograafia ise moodustavat omamoodi korrapärase, ajas muutuva struktuuri.

On selge, et Nolanit kui lavastajat kannustab valikute tegemisel eeskätt ratsionaalsus ja teadmistejanu, ehkki talle meeldib pidevalt oma filmides uurida (just nimelt uurida, mitte esile kutsuda) mõistuse varjukülge. Ta näib lähtuvat valgustuslikest ideaalidest ning läheneb oma kunstile loovalt, ent ülima ratsionaalsusega – umbes nagu detektiiv. See omakorda teeb tema filmidest võrratud pusled, mida on võimalik mitu korda lahendada. Kui lõppu teada, mõjub algus teisiti.

Christopher Nolan.

FOTO: Darla Khazei/Ap

Varjamine kui kuvamine: Nolani tegelaskujud valetavad sageli (teinekord ka iseendale) ning tema filmid on täis võrratuid lõkse – vaatajale, tegelastele… võimalik, et ka Nolanile endale. Aeg paindub ja teeb trikke ning keegi meist ei taju reaalsust päris samamoodi nagu teised meie ümber. Saladused isoleerivad.

Palju on kirjutatud, kuidas Nolani filmide tegelastel on alati kirge ja ambitsioonikust, ent nad on alati rohkemal või vähemal määral ühiskonnast võõrandatud või muust maailmast mingil moel ära lõigatud. Kohati on nende tegelaste pilk (ja režissööri nägemus nende sisemaailmast) vägagi distantseeritud, jahe. Nolani filme vaadates tuleb väga selgelt välja, et ta on oma loomult humanist, ja tema humanismikäsitluses on inimene ennekõike mõtlev masin, mis toimib ebatäiuslikult.

Noored sõdurid filmis «Dunkirk».

FOTO: Kaader Filmist

Nii võikski öelda, et sarnaselt Stanley Kubrickuga huvitavad Christopher Nolanit tegelikult ennekõike süsteemid, mitte inimesed. Või õigemini huvitab teda just see, kuidas süsteemides ilmnevad rikked – see, kuidas süsteemid (või mustrid) käituvad, kui nad on kokkuvarisemise piiril. Selles on draamat. Nolani tegelased on alati kas traumeeritud mingist varajasemast sündmusest (rike ilmutab ennast aeglaselt läbi aja) või seovad nad ennast ise filmi jooksul sõlme, oma uhkuse ja ambitsiooni tõttu.

Must auk filmis «Tähtedevaheline».

FOTO: Kaader Filmist

Kui suurmehele midagi ette heita, siis ehk seda, et tema filmides pole piisavalt ogarust, perverssust või groteski – talle ei meeldi inimese fantaasia ööpool; tema filmid toimivad ainult muljet avaldavalt, põnevalt ja süsteemselt. Isegi näiteks inimeste unenägudes ja alateadvuses toimuv «Algus» ei sisalda pea ühtegi seksuaalset motiivi. Mõistagi tunnistab Nolan ka afekti ja irratsionaalsuse olemasolu, ent ta ei lähe nendega kunagi päriselt isiklikuks. Pigem pakub talle rahuldust korra loomine kaosest.

Kui suurmehele midagi ette heita, siis ehk seda, et tema filmides pole piisavalt ogarust, perverssust või groteski.

Ükskõik kuidas Nolani uus, Tallinnas filmitav linateos «Tenet» lõpuks välja ka ei kukuks, üks asi on kindel: selle süžee saab olema huvitava ülesehitusega. Et Nolanit huvitavad alati struktuur ja aeg, võiks ju loota, et ta uus film on näiteks palindroom, sest ingliskeelne sõna «Tenet» seda ju on. Seda võib lugeda nii õiget- kui ka tagurpidi, «tenet» on ka tagurpidi «tenet». Vihjab see millelegi filmi struktuuris? Vaevalt. Ja pealegi, sedasi ehitatud loos näib igasuguse narratiivse pinge hoidmine täiesti võimatu. Aga Christopher Nolanil võib olla just nii palju ambitsiooni, et sellist asja proovida…

 

Christopher Nolan

Inglise filmirežissöör, stsenarist ja produtsent

1998 «Following»

2000 «Memento»

2002 «Insomnia» («Unetus»)

2005 «Batman Begins» («Batman alustab»)

2006 «The Prestige» («Lõppvaatus»)

2008 «The Dark Knight» («Pimeduse rüütel»)

2010 «Inception» («Algus»)

2012 «The Dark Knight Rises» («Pimeduse rüütli taastulek»)

2014 «Interstellar» («Tähtedevaheline»)

2017 «Dunkirk»

2020 «Tenet»

Tagasi üles