Süsteem ja trauma – Christopher Nolani filmide salapärane geomeetria

Filmis «Algus» hakkab unenäos asuv koridor järsku pöörlema, kuna magaja viibib parajasti autoõnnetuses.

FOTO: Kaader filmist

Jahedus. Aeg. Suurejoonelised geomeetrilised ehitised. Hallikas arhitektuur. Ratsionaalsus. Eneseküllased, võimatud struktuurid. Geomeetria. Aeg. Kordused, kajad. Action. Inimloomus kui pusle, mis on võimalik ära lahendada. Distantseeritus. Suurejoonelisus. Aja paindumine. Obsessioon.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Christopher Nolani 1998. aastal tehtud debüütfilmis «Following» ütleb üks tegelane teisele, et millegi varjamine ja kuvamine on ühe ja sama mündi kaks külge. See lause ei võta küll Nolani loomingut päriselt kokku, ent ütleb selle kohta midagi väga olulist. Kuigi selles filmis oli ütlejaks murdvaras, sobiks see fraas hästi iseloomustama ka näiteks mustkunstnikku või sünget maskiga superkangelast.

Nolani karjääri senist trajektoori võib kirjeldada mitut moodi. Üks võimalus olekski vaadelda teda kui režissööri (ja stsenaristi), kes alustas väga tagasihoidlike (ehkki ambitsioonikate) filmidega ning on liikunud oma loomingus pidevalt üha suuremate ja suuremate mõõtkavade poole. Inglise indie-filmitegijast sai aastate jooksul kinolegend, kelle iga järgneva filmi skaala ületas eelmise omi.

Näiteks pärast mainitud «Followingi» tegi Nolan 2000. aastal juba veidi rohkemate vahenditega sünge krimifilmi «Memento», mis on vist tänini üks kõigi aegade kõige nutikamaid filme. See tagurpidi järjekorras jutustatud lugu oma naise mõrvarit otsivast mehest, kellel puudub lühiajaline mälu, jäi meelde kõigile, kes seda vaatasid – väga pikaks ajaks. See film on kui pisike juveel. Kes plaanib Christopher Nolani filmidega esimest korda tutvuda, peaks tingimata siit alustama.

Ent on ka teisi võimalusi...

Tagasi üles