Filmiarvustus: «UglyDolls: Kolenukud. Film»: inetute nukkude rõõmus elu

Koleküla nukud rõõmustavad oma veidruste üle. Foto: © Stx Entertainment

Muusikaline multifilm «UglyDolls» ehk «Kolenukud» on elujaatust kandev lugu pehmetest mängukannidest, kes elavad oma maailmas eraklikena. Miks? Nimelt ei sobi nad kokku nukkudega, kes pingutavad iga päev, et püüelda nii välimuses kui ka kommetes täiuslikkuse poole. Siiski on kolenukud enda veidruste ja eripäradega rahul.

Kolenukud elavad paigas, mille nimeks on Koleküla. Film jutustab loo entusiastliku ellusuhtumisega erkroosast mängukannist Moxyst, kes soovib pääseda koledast külast päris maailma avastama. Koos koledate kaaslastega asub Moxy teekonnale Täiuslikkuse külasse, kus tuleb läbida mitmeid katsumusi. Kolenukkude kamp paneb end proovile, et tõestada oma võrdväärsust teiste, ideaalse välimusega nukkudega.

Pealtnäha on tegu nunnult lõbusa koguperekomöödiaga, mis pakub põnevust mudilastele. Vanematele multifilmifännidele jääb lugu kergekoeliseks. Filmi põhimotiiviks on endasse uskumine ja oma veidruste väärtustamine, kuigi see ei jää eriti mõjuvalt kõlama. Multifilmi põhisõnumisse süvenedes tundub, nagu oleks filmitegijad võtnud eeskuju teistest inspireeriva sõnumiga tuntuks saanud animatsioonidest ja tahtnud rakendada sama ideed ka selles filmis. Paraku jääb lõpptulemus logisema ning ei mõju sõnumi poolest terviklikult.

Enamik tegelastest on positiivse kuvandiga heatahtlikud tüübid, kes on oma veidrustega rahul ega heida sallimatut pilku ka teistele. Sügavamat karakterit tegelastes ei ole, vaid neid on kujutatud üsna pealiskaudselt. Filmis on vaid paar negatiivset tegelast, kes takistavad kolenukkude püüdlusi kuuluda ühte kõigi teiste nukkudega. Multifilmi pahalasteks on kolm ülbet plikat, kes jooksevad väliselt ideaalseks loodud vastiku iseloomuga poisi Lou järele ja täidavad tema kurje kavatsusi.