Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/27/6287093t1h503f.jpg)
/nginx/o/2019/06/26/12302712t1hc3d8.jpg)
Suurim rõõm seoses Jäneda Pullitalliteatris etenduva «Õnneliku tunniga» on Jaan Tätte tagasipöördumine dramaturgiasse. Tema näidendeid «Ristumine peateega», «Palju õnne argipäevaks» ja «Latern» on paarikümne aasta jooksul korduvalt lavastatud nii meie kutselistes kui ka harrastusteatrites. «Ristumist peateega» on lavastatud ka kümneid kordi väljaspool Eestit ja selle järgi, nagu ka näidendi «Meeletu» ainetel, on vändatud mängufilm.
Tundus, et Tättet on puudutanud see jumala sõrm, mis teeb kirjamehest just Dramaturgi – fabuleerimisoskus, st loo jutustamine läbi konkreetse tegevusrea. Kuid näidendile «Sild» (2005) järgnes 14 aastat vaikust ja seda põnevam oli comeback’i ootus.
«Õnnelikus tunnis» Tätte oma fabuleerimisoskust küll ei kasuta, selles puudub alguse, kulminatsiooni ja selge lõpuga story. Tättele omane vaimukas ja paradoksiderohke dialoog, mis paneb vaataja tihti naeru mugistama, ning eredad ja näitlejaile häid mänguvõimalusi pakkuvad rollid on aga loos olemas.
Näidend koosneks nagu paljudest tarkuseterakestest, mida autor on oma eluteel omandanud. Sõnastatuna on nad nüüd nagu mahlakad maasikad rohukõrre otsa lükitud.
Paraku on tegelaste elulugude ning eesmärkide lahtiseletamiseks kasutatud dialoogi kõrval ka otse publikusse suunatud (sise)monolooge, mida draamateooria just eriti ei soosi. Näidendi tegevus kulgeb maanteeäärses kõrtsitoas, aga rõhutamaks, et tegu pole olustikulise looga, juhatab lavastuse sisse hoopiski teises aegruumis mängitud proloog, mis meenutab hommikusööki Nukitsamehe peres Andrus Vaarikuga Nõiamoori rollis.
Ritualiseeritud algus viib publiku teatrisaali kuulama pisut nihestatud helikeeles esitatud Jaan Tätte laule (muusikaline kujundus Markus Robam) ja alles siis algab tegevus, kus Andrus Vaarikust saab 200 aasta vanune kõrtsimees, kes on kunagi armastuse pärast oma naise tapnud ja praegu ennast jumalaks peab.
See kõrts, kuhu saabuvad kaks täiesti tänapäevast paari – teineteisest tüdinud ning lahutust ihkavad Rutt (Kersti Tombak) ja Sulev (Argo Aadli) ja äsja teineteist leidnud ning abiellu püüdlevad Kerli (Jessica Agneta Kari) ja Priit (Nils Mattias Steinberg) –, pole muidugi tavaline kõrts. See on paik, kus inimesed pannakse oma hinge süüvides otsima armastust, ikka seda tõelist, «kui ei saa olla ega hingata ilma teiseta».
Tättele omane vaimukas ja paradoksiderohke dialoog, mis paneb vaataja tihti naeru mugistama, ning eredad ja näitlejaile häid mänguvõimalusi pakkuvad rollid on loos olemas.
Sel teekonnal iseendani on neile lisaks elutargale kõrtsimehele abiks ka meelelisi ahvatlusi pakkuv kaunitarist ettekandja Sulle (Liis Lass). Näidendi konstruktsioon meenutab pisut Eric-Emmanuel Schmitti «Kahe maailma hotelli», mille tegevus toimub põrgu ja taeva vahel asuvas ootetoas, kuhu saabuvad maa peal oma viimaseid minuteid elavate inimeste hinged.
Oma rolli mõnusalt ja nüansikalt mängiva Vaariku kõrts mõjub külalistele igatahes tervendavalt ja lavastus annab vaatajale kindlasti elutuge, olgu või lõpulausega «Elage, ärge virisege!», mille võiks tänases Eestis küll lausa loosungiks tõsta.
Gerda Kordemetsal on õnnestunud kokku panna huvitav ansambel ning näitlejatööd on nauditavad. Julge otsus on olnud usaldada vaid kooliteatri ettevalmistusega Jessica Karit, kes mängib proffidega täiesti võrdväärselt.
Juba teist korda sel aastal (ERMi teatris etendunud «Ööpiltnike» kõrval) loob meeldejääva rolli Kordemetsa lavastuste staar Kersti Tombak. Lavastus tervikuna tundub stiililt üsna autoritruu ning lavastaja on hoidunud nipitamisest.
Päris läbi mõeldud pole ehk dialoogide omavaheline suhestumine, täpsustamist vajaks, millal on vastaslauas kõneldav partneritele kuuldav (ning seega ka reaktsiooni nõudev) ja millal mitte. Arusaamatuks jäi mulle teise vaatuse algupoolel esitatava ühislaulu («Igaühe jaoks on kuskil keegi») funktsioon.
Tervikuna on «Õnnelik tund» aga kindlasti tänavuse teatrisuve plusspoolele kuuluv lavastus, ning mis peaasi, loodetavasti on see Tättele taas näidendikirjutamise maigu suhu toonud.
ARVUSTUS
«Õnnelik tund»
Autor Jaan Tätte
Lavastaja Gerda Kordemets
Mängivad Andrus Vaarik, Liis Lass ja Argo Aadli Tallinna Linnateatrist, Kersti Tombak, Nils Mattias Steinberg ja Jessica Agneta Kari
Esietendus 21. juunil 2019 Jäneda Pulli tallis