Kui pea ei ole saba…
Per Peterseni näituse arvustus

Per Petersen koos Taani suursaadikuga teose Happily Ever After.ees

FOTO: Sirje Petersen

​Taani-Eesti kunstnik Per Petersen (1955) tegi oma esimese näituse Eestis, «Kuldsed hetked», Vanemuise teatris samal aastal, kui kolis oma uuele kodumaale. Samas helistikus on ta Eestis kõik need aastad jätkanud vabakutselisena väga viljaka looja ja aktiivse näituseautorina. Ta kuulub nii Tartu kui Eesti Kunstnike Liitu, samuti Eesti Kujurite Ühendusse. Teadaolevalt on ta ainus Taani päritolu kunstnik Eestis, samas kui Eesti päritolu kunstnikke Taanis on märksa rohkem (Külli Suitso, Silja Salmistu-Støvring jt).

Peterseni tänavused näitused Prima Vista 2019 raames Tartu Ülikooli raamatukogus, «Huumor on tõsine asi» ja «Tõde on hapu», ei olnud veel finišeerinud, kui autor avas juba järgmise näituse ja täiesti uue töödekomplektiga Tallinnas galeriis Haus. Kui Peterseni mitmekesisesse loomelukku kuuluvad mh ka lühifilmid ja videod (küll loomeprotsessist, küll Emajõest, mis autori jaoks paljutähenduslik võrdlusaines Taaniga, küll mitmesugused «juhtunud» dok-klipid), siis sedakorda valmis Hausi galerii poolse algatusena portreefilm hoopis kunstnikust endast.

Autoril Nando Grancellil on kavas näidata seda järgmisel aastal Taani Nyheder dokumentaalfilmide festivalil. Taaniga hoiab 13ndat aastat Eestis elav kunstnik sidet alal ka saatkonna kaudu, ja oli otse loomulik, et Hausis avamisel oli kohal ka Taani suursaadik Kristina Miskowiak Beckvard.

Peterseni elu- ja kunstnikukreedo kõlab peaaegu idamaise tarkusena: «Tee ise oma elu, tule nii lähedale oma elule kui võimalik, tekita endale selline elu nagu sa tahad, tee tööd selle nimel, ole valmis elu muutma, ka drastiliselt. Oled sündinud kellekski ja võimatu on selle eest ära lennata, see leiab sinuga aset, võta parim sellest».

Näituse pealkiri «Pea ja saba» (taani keeles – Hoved og hale) viitab taani kõnekäänule, mida kasutatakse, kui on vaja segastest asjadest aru saada, ehk leida üles, kus on antud loos pea, ja kus saba. Peterseni pealkirjad on üldse paljutähendavalt vihjelised ja sõnamängulised.

Püüdes tuvastada, kus asub Hausi näitusel pea, ja kus saba, võiks arvata, et viimaseks on revolvrikujuline «vett ja vilet» väljastav skulptuur «When ALL is DAD and GUN». Kunstnik pöörab maailmalõpulise sententsi «Kui kõik on surnud («dead») ja kadunud («gone»)“ irooniliseks repliigiks maailmas võimenduva agressiivsuse pihta. Samakõlaline pealkiri «Kui kõik on isa («dad») ja revolver («gun»)» kõlab iseenesest absurdselt, ehkki ähvardav võimukas isakujund on hoomatav. Näitusel loob see ülejäänud teostega, mis käsitlevad elurõõmu, vajaliku kunstilise pinge.

Per Peterseni teoste meediumis pole ka väga lihtne saba ja pead eristada. Kui 2006 ütleb ta, et maalimine on tema elu ja et maalimine tähendab rääkida lugusid, siis edaspidi lisandus mitmeid versioone sellest, kuidas maalidest kujunesid skulptuurid.

Wondering Wonderboy 2019, autoritehnika - autoportreelisus.

FOTO: Kaire Nurk

Üheks põhjenduseks oli Peterseni soov oma maalijast isa varjust välja tulla. Teisalt hakkaski Petersen ühel hetkel nägema oma maalides skulptuure. Samas võime öelda, et maalid on alles jäänud – lihtsalt nüüd näeme neid kolmes mõõtmes korraga.

Seega – vaatajal on võimalus näha tema skulptuurides maale. Autori nüansseeringus: «Need ruumilised objektid on lihtsalt lõuendilt maha hüpanud maalid» (2012). Aastal 2019 tõmbab ta juba eraldusjoone «UP-objektide», mis seinale ehk üles riputamiseks ja skulptuuride vahele.

Maalidelt välja objektideks tahtvaid tegelasi on teistegi kunstnike puhul aimata, või ka autori poolt realiseeritud, kuigi sümbioos skulptor-maailja (objektikunstnik-maalija) on üks neid liidendusi, mida kohtab kunstiloos harvemini.

Ilmselt on nende kahe meediumi väljendusvahendid oma spetsiifikas ikkagi nii erinevad-vastandlikud, et tulemus saab olla kas üks või teine. Kaarel Kurismaa objektiloome ja maalimaastikud on hea näide nende kahe meediumi põhjalikust lahususest.

Ma ei hakkaks Peterseni käekirja võrdlema konstruktivismi ajalooga või selle suuna komplitseeritud väljunditega kaasajas. Või nn šveitsi kunstistandardiga. Või kõrvutama tema revolvri-tööd nt Claes Oldenburgi tulirelvakolletsiooniga, kus mistahes element (veekraan, maalrikinnas, rauast tööriistafragmendid, igasugused plast- ja puitjublakad, isegi varjud seinal või veelombid maapinnal jne) meenutab revolvri kuju. Oldenburgi kollektsioon presenteerib – Andy Warholi jälgedes – relvakujundit kui Ameerika üht ikooni.

Peterseni senine võõrapärane, siiralt ja avameelselt disainerlik vormikontseptsioon hakkab üha enam oma eripositsiooni kaotama ning kokku sulama selle suunaga, mis ajaloo poolt näib olevat Tartule reserveeritud – rakenduslik disainerlik vorm – kuna Tartus muud kunstisuunad on järjest sulgunud-suletud.

Vastukaaluks hoiab Peri abikaasa Sirje Petersen ühena vähestest tänastest Tartu maalijaist ekspressiivset nooti. Tartu rahulikule elutempole ja turvalisele keskkonnale on ekspressioon ju tõele au andes, alati võõrastav olnud. Omaaegne Pallas oli ka rohkem hedonismi teener. Maailmavalu näib ülikoolilinna emotsiooni tasandil mitte  jõudvat või kui, siis ikka – kaine mõistuse tasandil, ja – distantsilt.

Per Petersen lahendab selle sügaval asuva, omajagu eetilise vastuolu omal viisil: «Kui huumor segada tõega, muutub see väga võimsaks tööriistaks.»

ARVUSTUS

Per Peterseni näitus «Pea ja saba» 

Haus Galeriis avatud kuni 29.06.2019

Tagasi üles