«Traadipublik on kõige lojaalsem publik üldse»

Pedigree on kontserdilaval armutu nii publiku kui ka iseenese suhtes. Ansambli solist Holden Laamann aktsioonis. Foto: Silja Kaigu

Eesti alternatiivse metal’i skeene üks vanimaid, viljakamaid ning tuntumaid liikmeid – industrial metal’it viljelev ansambel Pedigree – tähistas mullu oma 25. sünnipäeva. Pedigree kerkis esile 1990. aastate keskel ning oli üks esimesi ja väheseid, kelle kohta võis omal ajal kuulda eesti traadisõpru tunnustavalt ütlemas, et nad on nii oma kõlapildi kui ka lavalise oleku poolest «nagu välismaa bänd».

Pedigree 1994. aastal välja antud debüütalbumit «Mindclouds» peetakse esimeseks industriaalplaadiks Baltimaades. 2013. ja 2018. aastal võitis ansambel vastavalt plaatidega «Satanic Disappointment» ja «Standard Sundown» Eesti muusikaauhindade jagamisel parima metal-albumi auhinna.

Minu vestluskaaslaseks on Pedigree asutaja ja juhtfiguur Holden «Bonne» Laamann (44), kes mängis algusaegadel ansamblis trummi, ent on viimased paarkümmend aastat olnud solist ja kitarrist. Kuna oleme põlvkonna- ja skeenekaaslased, võtsime vabaduse teineteist sinatada.

Pedigree sai hiljuti veerand sajandit vanaks, mis on ühe alternatiivset rokkmuusikat viljeleva kollektiivi jaoks väärikas vanus. Milline on sünnipäevalapse vaimne ja füüsiline tervis?

Pedigree vaimne tervis on suurepärases korras. Kindlasti pole see mõeldud disrespect’ina eelmiste koosseisude suhtes, aga ma ei valeta, kui ütlen, et praegune on parim. Bändi sisekliima on mõnus, kõik mehed tahavad bändi teha ja see on bändi juures vaat et kõige olulisem.

Mikk on lihtsalt fantastiline trummar, Huns on üleüldse väga andekas pillimees ja peale selle, et Tiit on megahea kitarrist, on ta ka ülihea laulukirjutaja ja kunstnik, tema panus uude Pedigree albumisse, nii muusikaliselt kui visuaalselt, on kindlasti kõige kaalukam.

Lisaks on meil kõigil omavahel ka sõpradena hea klapp ja sarnane huumorimeel. Füüsilise tervise kohta ütleks, et ega me nooremaks ei jää keegi, aga saame veel ilma ratastoolideta hakkama. (Naerab.)

Vaadates Eesti suurimate rokiürituste (Tallinn Music Week, Veteranirock, Barbar Feast, Hard Rock Laager, Punk&Rock Festival, Käbliku Beercamp and Rock’n’roll jt) tänavuste esinejate nimekirja, jääb silma, et ükski neist ei saa ilma ansamblita Pedigree. Eesti skeenel olete justkui ületamatud ja asendamatud?

Eks nende kohalike festivalidega nii ole jah, et enamik kutsub meid ikka üle aasta esinema, tavaliselt kahte aastat järjest sama bändi ei kutsuta. Käblikul oleme teist aastat järjest, sest korraldajad tegid Facebookis küsitluse, kus rahvas sai ühe eelmisel aastal esinenud bändi tagasi hääletada. Pedigree võitis. Jah, see suvi on suhteliselt tihe festariralli, eks järgmine aasta ole jälle rahulikum. Nii see käib. Usun, et meie jaoks oleks optimaalne anda üks kontsert kuus.

Sel nädalavahetusel toimuvas Hard Rock Laagris olete lubanud esitleda värsket singlit sügisel ilmuvalt uuelt albumilt. Mis laadi materjaliga on tegu?

Jah, kaks tutikat lugu ehk topeltsingel on juba salvestatud ja praegu käib miksimine, ehk siis kohe-kohe. Salvestab ja miksib taas Magnus Andre ansamblist Talbot. Lugude nimed on «One of Us Is Next» ja «Nothingness of the Stars», esimest mängime juba laivis ka. Teisele hakkame kohe pärast Hard Rock Laagrit videot filmima.

Ja täispikk tuleb siis kolinal sügisel otsa, materjali on juba kõvasti. Ma ütleks, et see kõlab värskelt, aga ikka nagu Pedigree, ehk siis väga seinast seina. Juba need kaks lugu on teineteisest mõnusalt erinevad. Julgen öelda, et see tuleb jälle kõige parem Pedigree plaat, aga olen endiselt arvamusel, et kui nii ei arvaks, poleks mõtet uut muusikat kirjutada.