Kivid. Veri. Purunematu klaas

Riina Maidre Juudit on pealaest jalatallani stiilipuhas, see-eest Üllar Saaremäe Olovernesena näikse tundvat end uues mänguraamis kohmetult, võõrsil viibivana. Foto: Siim Vahur

Üks suhtumine. «Vaata, et sa naerma ei hakka, kirikus ei tohi naerda!» vaimutseb üks meesterahvas paar sekundit enne «Juuditi» esietenduse algust, poolvaljusti, et lähiümbrus ka kuuleks, kui enesekindel ollakse. Hing jääb piinlikkusest kinni. Õnneks on Ardo Ran Varrese muusika ja Priidu Adlase valguskujunduse ühisvägi sedavõrd jõuline, et pühib häbiärrituse.

Ega ma hästi ei oska suhestuda R.A.A.A.M.-i külalislavastajate eesti klassikast tõukuvate tõlgendustega. Nii-öelda võõrkeelne teater emakeelsete näitlejate ettekandes ajab enamasti segadusse. Seejuures tunnustan meie näitlejate paindlikkust, kohanemisvõimet iga mängulaadiga. Võimalik, et nood lavastused on loodud eelkõige ekspordiks, kalkuleeritud festivalitunnetusega. Seesinane «prohvet omal maal»-teema?

Kui peaksin pruukima Airat Abusakhmanovi «Juuditi» kohta ainsat sõna, oleks see eklektiline. Lavastus lendab leiult leiule. Kompileeritakse eri stiilis tekste, muuhulgas Tammsaaret. Sugeneb sugestiivseid momente, millest annab kokku põimida ratsionaalse kontseptsiooni. Kummatigi ajavad osalised eri asju, veenvat tervikut ei teki, ilmselt pole see ka taotlus. Pilkupüüdev koreograafia (Fine5: Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk) summutab psühholoogia, efektne pildilisus lammutab sõnade tähendust.

Riina Maidre Juudit on pealaest jalatallani stiilipuhas. Õige valik just selliseks Juuditiks. Veetlevalt ja tabamatult karge ka kirepalangus, hirmutavalt jahe ka kõige valusamas pihtimuses, klaasseinatagust distantsi säilitav isegi hullumise piiril. Tantsustseenis muundub Juudit oma saatuseõeks Salomeks.