Urmas Lennuk on kirjanik ja dramaturg, kuid mitte selle pärast ei käinud Arter tal Rakveres külas. Põhjuseks sai hoopis algav peonädal – Urmas Lennuk on üks neist tuhandetest tantsijatest, kel õnnestus läbi raskete treeningute ja karmide hindamiste end tantsupeole murda. «Mis tunne on?» küsime nagu spordireporterid.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui olen end Tallinna-Rakvere liinibussis istuma seadnud, saadan Urmas Lennukile SMSi, et minu saabumise täpne aeg sõltub Google Mapsist. Saan vastuseks, et tuleb mulle bussi vastu, sest tal polevat praegu kiire. Autoga?! «Rahvatants on mu ära kulutanud,» teeb mees nalja. Nii et ärge arvake, et suvise ilmaga väikelinna inimesed jalutavad. Olen ise ka väikelinnast pärit ja tean hästi, et seal ei jaluta keegi. Tallinnas jalutatakse, sest parkimiskohti pole ja tasuta ühistransport on ülerahvastatud, väikelinnas seevastu tahavad inimesed jõuda kiiresti ühest kohast teise ja jälle koju tagasi.

Otsustame teineteist sinatada, sest oleme ühevanused, ja ilm on ka teietamiseks liiga palav.

Lennuki kodus ootavad meid tema naine Liisa, tütar Kadi Leen ja kolm kassi, kellest kahe nimed on Tänan ja Palun. «Miks niisugused nimed?» küsin, oletades, et sellel on mingi põnev pedagoogiline tagamõte. «Emme küsis, mis nende nimed on, ja mul ei tulnud muud pähe,» ütleb peretütar, kasside tegelik omanik.

Räägime kõigepealt rahvatantsust. Lugesin üht su varasemat kommentaari, milles pidasid rahvatantsu mitte kõige popimaks meelelahutusviisiks. Mis nüüd juhtus? Kuidas sa selleni jõudsid?

Eks me alguses rühma sees naljatasime, et nüüd rahvatants ka veel, niigi ei peeta meid normaalseteks. Mulle endale meenub kogu aeg Briti naljasari «Balckadder», kus pensionil rahvatantsijat peeti kõige põlastusväärsemaks tegelaseks.

Tegelikult meil lihtsalt vedas, et väga lahe kamp sattus kokku. Meid on neli paari ja lapsed. Lapsed käivad sageli eraldi trennis ja täiskasvanud eraldi, aga iga kuu tantsime mõne korra kokku ka. Meil ongi kõik laste kaudu seotud – oleme ju lapsevanemad, nagu pererühma mõte on. Aga ainult kolm inimest on varem rahvatantsuga tegelenud, ülejäänud on nagu mina: alustanud oma rahvatantsija karjääri alles aasta tagasi.

Ja kohe saite peole?

Ju siis (naerab)… Me ise arvame, et äkki Tarvanpää nime all tehti meile kuidagi mööndus.

Abikaasa Liisa sekkub kõrvalt: No ei tehtud ju!

Ei tehtud vist jah. Meil olid head treenerid. Tiiu Mürk piinas meid ikka sajaga. Ja ega Triinu Sikk ka armu andnud. Meil on see esimese aasta sündroom ka, palju läheb puhtalt entusiasmi pealt. Kui oleksime juba viis-kuus aastat koos käinud, siis ma ei usu, et viitsiksime igal pühapäeval end segaseks harjutada. Üks treening kestab kaks tundi ja see on täismahvis, olime pärast trenni täitsa ribadeks.

Sisemine motivatsioon oli ka: lapsed tantsivad nii hästi, me ei saanud neist maha jääda. See kõik kokku viiski meid peole.

Ma mõtlen, et tänavu oli kuidagi eriti palju pahameelt neilt, kes peolt kõrvale jäid. Oldi päris kriitiline valikute suhtes, mida tantsu- ja laulupeole pääsenute osas tehti.

Liisa: See on ju juubeliaasta! Konkurents oli ka suurem. Paljud, kes on käinud, nüüd kahjuks ei saanud.

Aga ei ole siis nii, et tantsupeo tase on selline, et balletikooli taustata hakkama ei saa?

Nüüd ma pean vist ütlema, et tuleb lihtsalt korralikult tööd teha. Aga õnn mängib ka rolli.

Näiteks meie Tarvanpää põhirühm läks küll tase kõrgemale konkureerima, aga neil langes ka palju ebasoodsaid asjaolusid kokku. Küll oli treener haige, siis oli ta ära, tantsijatel oli palju vigastusi. Neil läks see asi talvel nii üle kivide ja kändude, et nad küll püüdsid rohkemat, aga lõpuks ikkagi peole ei pääsenud.

Nemad küll nüüd ei käi ega kurda.

Eks me närvitsesime ka. Kuulsime juba enne teada saamist, kes on Virumaalt pääsenud peole ja kes mitte, ning meile hakkas tunduma, et meie vist ei saanud. Mõtlesime juba, et kui ei saanud, siis ei saanud. Aga meil oli esimene aasta ja see oli tänu rahvatantsule väga kihvt aasta.

Ja siis saime teada, et ikkagi pääsesime peole!

Meie laps läks eelmisel aastal rahvatantsu ja sügisel loodigi pererühmad. Treener ütles, et nüüd on vaja kaheksat lapsevanemat. Muidu võetakse ka mujalt tantsurühmadest, aga tema tahtis, et oleksid ikkagi pered, nagu pererühmade mõte on.

Kõik läksime mõttega, et hea küll, tuleb minna, laste nimel kannatame ära. Aga kui olime mõne korra koos käinud, siis saime aru, et see on väga äge.

See on tegelikult asi, mis võlub sellesse süvenedes. Seda ei saagi niimoodi laua taga jutustades sõnadesse panna.

Kas sul lemmiktants ka juba on?

Ei ole. Seda aastaga ei teki. Meie tantsime ühe pererühma tantsu ja meid lubatakse ka Tuljaku lõpuringi. Tegelikult õppisime ära viis-kuus tantsu.