Meie mees Moskvas, mõtlemapanija

Riho Nõmmik, «Sammud kosmoses ja maa peal». Foto: Raamat

Mina olen siin, jah, see kõige targem. See oli setu naljand ja üldiselt öeldakse seda sinavormis, kui keegi liiga ninatargaks läheb, või heasoovlikult, kui kellelgi tõepoolest õigus on milleski, mida terve kari teisi setusid märganud pole, näiteks et kell polegi veel nii palju.

Mulle võiks kah midagi sellist öelda, sest kohe lähen ninatargaks. Vingun, et inimesed, pidage päevikut. Tüütuseni vingun ja jäängi vinguma. Pärast, st juba vanemas eas, kui teile tuleb pähe mälestusi kirjutada, oleks neist otsata abi, paremal juhul töö juba ette ära tehtud. Muidu läheb kiirustades kokkuklopsimiseks, aga ega mälestused ole mõni konspekt, kursuse- või diplomitöö (kui mul enne lõpetamist avastati, et neljanda kursuse töö esitamata, lubasin homme tuua, auväärt õppejõud vaatas mind, ohkas ja ütles: too ülehomme; vaat, kuidas asjad käivad, kui ikka on tõsine tahtmine igasugu akadeemilist õppetööd segavatest eluvormidest lahti saada!), siin peaks olema kohta ja aega pikematele ja põhjalikumatele heietustele ükskõik millest, mis parajasti meelde tuleb. Peaasi, et tuleb. Ja tulgu, nagu tuleb.