Creedence Clearwater Revival – vanamoodsana sündinud, ent igavesti moodne?

John Fogerty 2. juulil Helsingis. Foto: Alvar Loog

Mäletan oma lapsepõlvest, et minu isa põlvkonna rokirahva hulgas oli üksteise testimiseks käibel standardküsimus, millele antav vastus pidi justkui avaldama isiku kohta kogu tõe, tema esteetilise veregrupi ning lastetoa. Ja küsimus oli: kas biitlid või rollingud?

Minul toona sellele küsimusele vastust ei olnud ja ega keegi mult küsinudki. Küsima hakati alles siis, kui olin täiskasvanuks saanud ning oma vildaka muusikamaitse välja kujundanud. Ning sestpeale olen – ignoreerides kiuslikult küsimuse sõnastuses ette antud võimalike vastuste hulka – alati öelnud: kriidentsid.

Kuna Creedence Clearwater Revivali (CCR) esimene album ilmus alles 1968. aastal, võib see vastus tunduda natuke anakronistlik – The Beatles ja The Rolling Stones näivad nendega võrreldes vanemad ja kuulsamad, ning seega ka justkui olulisemad ja tähelepanuväärsemad, täiesti teisest põlvkonnast ja kaalukategooriast.

Ent tegelikult loodi CCRi otsese eelkäija The Golliwogsi otsene eelkäija – The Blue Velvets, mis sisaldas kõiki CCRi hilisemaid liikmeid – juba 1959. aastal. Ning seega on CCR nendega formaalselt võttes umbes sama vana, lihtsalt nende küpsemine ja kerkimine, mis kasutas sama pärmi – USA mustanahaliste viljeletud rhythm and blues’i ning rock and roll’i –, võttis kauem aega. Kriidentsitest kujunes kuuekümnendate lõpus ameeriklaste vastus briti roki invasioonile.

Ehkki CCR tegutses aktiivselt kõigest kolm ja pool aastat, sai neist juba eluajal legend, mille mõttelised aktsiad pole maailma rokiturul devalveerunud ka viimase 47 aasta jooksul, mil grupp ei ole andnud ühtegi avalikku kontserti ega avaldanud ainsatki uut lugu.

Selle legendi ning tema elujõulisuse taga pole mingi põlvkondlik agenda, žanrisisene ringkäendus ega mõne bändiliikme seksapiil ja/või varajane surm, nagu sellistel puhkudel tavaliselt, vaid üksnes muusika.