Tantsupeo idealiseeritud maailm võib jääda kaugeks
arvustus

Juubelit – 150 aastat esimesest laulu- ja 85 aastat esimesest tantsupeost – tähistatakse armastuse ja hoolega, mida on näha igal sammul. Peokava on põhjalik, teaberikas, kauni kujundusega, kavasse on paigutatud ka tantsude põhimustrid. Tantsud on hoole ja armastusega õpetatud ja selgeks õpitud, esitus täis positiivset energiat, tantsujoonised tõmmatud läbimõeldult, väljakul selgelt ja puhtalt.

Tantsud vahetuvad sujuvalt ja kiiresti, üleminekud ühest teise voolavad hämmastava kergusega... 28 tantsu kahe tunniga! Ja mis mulle kui ajaloolasele eriti meeldiv tunnistada: rahvatantsutraditsioonis, erinevalt meie balletist, on elavas kehamälus alles ning taasesitatud ka lavalise rahvatantsu raja kujundajate ja hoidjate looming.

Nii oli kõrvuti Helena-Mariana Reimanni, Vaike Rajaste, Kalev Järvela ja Maido Saare just selleks peoks loodud tantsudega ka Helmi Tohvelmani, Maie Orava, Mait Agu, Helju Mikkeli, Ullo Toomi, Heino Aassalu looming aastate ja aastakümnete tagant, taaslavastatud ja esitatud uuel kujul elava muusika saatel (Estonian Voices, XX Tantsupeo Ansambel jt). Ja kuigi nautida sai meie rahvariiete värvikirevust, oli ka tantse, mida valitses esitajate rahvarõivaste sinimustvalge.

Võimalik, et just tantsupeo harmoonia, ülim positiivsus ja teostuse täius ei võimaldanud mul sellesse täiel määral sisse elada, samastuda, tunda end osana ja osalisena sellest pildist, sellest maast, perest ja tööst.

Seekordne tantsupidu räägib meie maast tantsukeeles, kinnitab peo pealavastaja Vaike Rajaste. Sulev Oll kinnitab, et «ma armastan siin kõike / ka oma jalajälgi / mille olen astunud lootuses / et see, mida hoian mina / hoiab ka mind». See on ilus ja idülliline nägemus Eestist; nägemus, milles ei ole kohta lahkhelidel, vastasseisudel ja nende ületamisel (Ülle Feršeli «Päevaloits», Maido Saare «Selle metsa taga», Maire Udrase «Oti rattad»).

See on päikesepaisteline suvine Eesti (Maido Saare «Pihlapuu», Elo Undi «Õhtu labajalg», Ene Jakobsoni «Oh keeruta»), milles isegi äikesetorm (Helju Mikkeli «Pikseloits») on pigem rõõmustav, kui ohtlik. See oli Eestimaa sellisena, nagu me teda näha tahaksime, ilma lageraiete, kinnikasvavate järvede, hukkuva floora ja faunata.

Esmakordselt olid esindatud pererühmad (1440 erinevas vanuses tantsijat – arvud kavalehelt), kelle esitatud Kalev Järvela «Kirisabalind» maalis pildi ideaalperest, kus vanemad mängivad koos lastega, kus kõigil on kõigi jaoks aega ja naeratust. Armas on mõelda end perre, kus kõik laabub konfliktideta; perre, kus kõik on igas mõttes terved ja tulevad toime.

Ja kõik tööd, mida me selles ideaalelus teeme (Helju Mikkeli «Kullaketrajad», Ullo Toomi «Kolhoositants», Maido Saare «Sõlesepad», Helmi Tohvelmani «Külvajad»), õilistavad ja kaunistavad inimest, neis puudub töö nüristav monotoonsus, kurnatus ja valu. Me oleme oma õnne sepad, nagu kinnitab Mait Agu sellenimeline tants, millega pidu algas – 1536 mehe esituses.

Võimalik, et just tantsupeo harmoonia, ülim positiivsus ja teostuse täius ei võimaldanud mul sellesse täiel määral sisse elada, samastuda, tunda end osana ning osalisena sellest pildist, sellest maast, perest ja tööst. Pärast esimest kolmandikku hakkas tunduma – ja seda kindlasti ka sujuvate üleminekute tõttu – et tegemist on ühe suure tantsuga, mille väikesed variatsioonid ei suutnud pinget üleval hoida.

Ja siis tajusin ootamatu selgusega, et tantsupidu on eelkõige selles osalevate ja osalenute pidu, omamoodi suur klassikokkutulek, mida võib olla päris vahva eemalt vaadata, aga mitte kuigi pikalt.

Neid ühiskondlikke muutusi me tantsupidu vaadates ei kohta: aeg oleks nagu seisma jäänud 1930. ja 1940. aastatesse, ikka ja jälle luuakse uuesti unistust toonasest heast ja ilusast.

Tantsupeo idealiseeritud maailma kujutava traditsioonis ja tantsumõtte järjepidevuses on ühtaegu tema tugevus ja nõrkus: traditsioon, mis ei muutu, sureb muuseumisse. 2019. aastal loodud tantsud kordavad väikeste variatsioonidega pool sajandit tagasi või veel varem loodud liikumisi, samas kui elu sel perioodil on muutunud sedavõrd tempokalt, et kahel viimasel kümnendil sündinud inimesed vaatavad imestusega nähtusi ja asju, mis vaid põlvkond vanematele on olnud enesestmõistetav.

Neid ühiskondlikke muutusi me tantsupidu vaadates ei kohta: aeg oleks nagu seisma jäänud 1930. ja 1940. aastatesse, ikka ja jälle luuakse uuesti unistust toonasest heast ja ilusast.

Selle lihtsakoelise armsuse paleuses on oht takerduda illusiooni, et just niisugune idüll on kunagine tegelikkus, et tantsupeo ideaal peab rakenduma ühiskondlikus tegelikkuses ning selle idee juba ette määratud luhtumises on süüdi kurjad ja pahatahtlikud välismõjurid – minu armust saab minu hirm.

Tagasi üles