ARVUSTUS. Laulupeo esimene kontsert kinnistas rahvuslikku kaubamärki

Laulupeo avakontsert

FOTO: Mihkel Maripuu

Kuigi laulupidudel on teatud läbivaid ühisjooni eestluse tähistamise ja massiüritustele iseloomulike omaduste tõttu, on nende varjundid tublisti muutunud. 

Kahtlemata on kõige dramaatilisema tähendusega olnud tsaariajal ning nõukogude perioodil peetud peod, kus tuli tänada keisrit, Leninit, Stalinit ja erinevate elukutsede esindajaid kolhoosnikest kaevuriteni. Neist ilmselt kõige iseloomulikum on 1950. aasta laulupidu, kus mh tulid ettekandmisele palad «Kantaat Stalinist», «Laul Stalinile», «Stalini nimega» ning «Au Stalinile».

Kuid ka märksa hiljem olid mitu pidu vägagi punase kavaga, näiteks 1975. ja 1985. aasta üldlaulupeod. Sellised peod muutsid palju tähtsamaks need vähesed laulud, mida tegelikult oodati – heaks näiteks on «Mu isamaa on minu arm» 1947. aasta laulupeol ja ka hiljem, näiteks 1985 «Laul Põhjamaast» või 1990 ajastule omased «Eesti lipp» ja «Eesti olema peab vaba».

Laulupeo avakontsert

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui lisada kahele võõrvõimu perioodile esimese vabariigi aeg, saabki kokku vähemalt kolm erinäolist perioodi. Taasiseseisvumise alguses oli põgus aeg, mil laulupidude positsioon ei tundunud sama enesestmõistetavalt kindel kui kümmekond aastat hiljem, mil kõigis kultuurivaldkondades hakkas huvi eestikeelse materjali vastu uuesti tõusma. Uue põlvkonna rahvuslikkusega on lisandunud ka paremad tehnilised vahendid, turundus ja stiiliraamatud, korralikud tualetid ja viineri kõrvale tõusnud mojito ja kiirtoiduautod.

Kasvav turistide hulk näitab ka teist poolt, midagi Brasiilia karnevali, rootslaste Vasalopetti või, vabandage võrdlust, Pamplona härjajooksu kombel, mis ikkagi tõmbab kohale ligi miljon inimest.

Käesoleva aasta üldlaulupidu kinnistab seda muljet veelgi – protestivaimu kandmise vajaduse kadumisest tekkinud auk on täidetud laulupeo kui rahvusliku suurürituse kaubamärgi tugevdamisega, mis on tihtipeale tähtsam kui ürituse sisu. Mõne kindla kõrghetke asemel on rõhk ürituse kogukaalul.

Kuigi enamasti rõhutatakse, et laulupidu on eestluse pidu ja suunatud eelkõige endile, näitab kasvav turistide hulk ka teist poolt, midagi Brasiilia karnevali, rootslaste Vasalopetti või, vabandage võrdlust, Pamplona härjajooksu kombel, mis ikkagi tõmbab kohale ligi miljon inimest.

Laulupeo avakontsert «Õpetajale»

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Rahvuslik kaubamärk võib kõlada küünilis-kaubanduslikult, kuid sellist nähtust on võimalik luua ainult pika ajaga ning tegu on väga hinnalise saavutusega. Tunnen tervet hulka eestlasi, kes pole iial käinud ühelgi laulupeol, kuid keegi ei saa vaielda, et tegu on meie kultuuris ühe suurima kandepinnaga nähtusega, mis toob endiselt kokku tavatu hulga publikut ning on kahtlemata üks peamisi põhjuseid, miks just muusikas on meie rahva seast esile tõusnud rohkem maailmatasemel tegijaid kui üheski teises kultuurivaldkonnas.

Ülimalt eestlaslik nähtus on ka kõigi laulupidudega kaasnevad vaidlused, mis tihti on väga sarnastel teemadel. Kui varem tuli repertuaari pidevalt kaasata lihtsalt punaseid või vennasrahvaste laule, siis taasiseseisvumisest on toimunud vaikne jagunemine esimese päeva n-ö akadeemilisemaks ja teise päeva rahvalikumaks kontserdiks.

Sellesse on sisse kirjutatud samasugune konflikt nagu vabariigi aastapäeva kontsertide puhul, mis teatud kirjutamata reeglitest hoolimata mitte kuidagi ei saa kõigile meeldida.

Laulupeo avakontsert

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui varasematel laulupidudel on selle formaadi puhul nähtud-kuuldud mh sümfooniaorkestreid ja välismaa klassikat, siis tänavune esimene kontsert «Õpetajale» keskendus meie klassikale, kus käisid läbi mh Tubin, Pärt, Tamberg, Tormis, Järvi. Olen üsna kindel, et ükskõik milline on sellise kontseptsiooni järgi esimese päeva repertuaar, ei saa see mitte kunagi rahva hulgas sama populaarseks kui teise päeva kontserdid.

Kui jätta kõrvale kohustuslikud laulud, olid seekord kõrghetkedeks kohe kordamisele palutud Evald Aava «Me oleme põhjamaa lapsed» ning Tauno Aintsi viisi ja Urve Tinnuri sõnadega pisut tormiselik pala «Üksi pole keegi» (esimese kontserdi ainus uus lugu), aga ka Tormise enda «Laulis isa, laulis poega», Pärdi noorepõlvevallatuseks tituleeritud «Meie aed» ning instrumentaalpaladest Elleri «Kodumaise viisi» versioon klaverile ja orkestrile.

Sellesse on sisse kirjutatud samasugune konflikt nagu vabariigi aastapäeva kontsertide puhul, mis teatud kirjutamata reeglitest hoolimata mitte kuidagi ei saa kõigile meeldida. 

See võib mõnele tunduda pühaduseteotusena, kuid võrdleme hetkeks laulupeo kontserti mõne rock-kontserdiga. Kui tegu on vana ja väärika bändiga, ootab valdav osa publikust vanade hittide mängimist, mitte lugusid ansambli 28. albumi pealt, mida suurem osa pole enam kuulanudki.

Näiteks jättis Bobby McFerrin kunagi Pärnus esitamata oma kahtlemata tuntuima loo «Don´t Worry, Be Happy» ja Bob Dylan ei laulnud Tallinnas «Like a Rolling Stone´i», mis vaevalt publikut rõõmustas.

Kui laulupidu taandub ainult vanade hittide esitamise kohaks, on tegu ülestunnistusega, et tegu on nähtusega, mille parimad päevad on möödas – järelikult on uue ja nõudlikuma materjali kavasse sissekirjutamine paratamatu.

Kui tegu on vana ja väärika bändiga, ootab valdav osa publikust vanade hittide mängimist, mitte lugusid ansambli 28. albumi pealt, mida suurem osa pole enam kuulanudki. 

Paljudel juhtudel on probleemide algus pigem see, et ei ole mingit üksmeelt, kas laulupeo näol on tegu eelkõige rahvaürituse või muusikaüritusega – aga tegelikult ongi laulupidu midagi vahepealset ja huvilised peavad sellega leppima – mis võib tähendada ka pettumusi ja täiesti teistsuguste ootustega saabunud kaaspubliku talumist.

Tänavugi jäi meelde hüüatus, et tuleks sisu osas leida selline kokkulepe, mis meeldiks kõigile. Ma ei näe mitte mingit võimalust ega ka põhjust, miks sellise üksmeele peaks leidma. Esiteks on inimeste maitsed selleks liiga erinevad ja teiseks on oma eestluse väljendamiseks ka sada muud viisi peale laulupeo.

Laulupeo avakontsert «Õpetajale»

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Miks üldse peaks demokraatlikus riigis olema üks ühine arvamus? Muidu pigem tagasihoidlik eestlane kasutab laulupeol märksa suurematele rahvastele omast paatost, mis ei pruugi kõigile sobida. Ja kuigi ka paatos ja uhkus oma kultuuri üle on igati mõistetav, siis teinekord tundub, et kuskile sinna juurde võiks sobida ka piisk eneseirooniat, mida praegu ei näe.

Miks üldse peaks demokraatlikus riigis olema üks ühine arvamus? Muidu pigem tagasihoidlik eestlane kasutab laulupeol märksa suurematele rahvastele omast paatost, mis ei pruugi kõigile sobida. 

Esimese kontserdi ülesehitus tundus küll võrdlemisi loogiline, kuid sissejuhatav osa ja pühalikud vahetekstid kippusid kohati liiga pikalt ühel noodil mängima. Kui tuua näide teisest äärmusest, siis 2004. aastal kanti üldlaulupeol ette Veljo Tormise pisut pilav pala «Eestirahva erakonnamäng», mis aga on jäänud pigem erandiks päevapoliitiliste küsimuste käsitlemisel.

Jääb teadmata, kas kellelgi oleks tänavust kava hiljem koostama hakates tekkinud ahvatlus lisada mõni poliitilise seisukohana tõlgendatav laul. Igal juhul oleks see tekitanud suurt poleemikat ja väga raske on sellisest olukorrast nii suurel üritusel võitjana välja tulla.

Laulupeo avakontsert «Õpetajale»

FOTO: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Laulupeo teisel kontserdil on kavas rida laulupeohitte, kuid lisaks tuleb ettekandele ka hulk selleks puhuks kirjutatud uusi lugusid. On huvitav näha, kas mõni neist lugudest saab ka populaarseks, sest viimastel aastakümnetel on populaarsemad uued palad tulnud valdavalt hoopis noorte laulupidudelt, näiteks 1993 «Ta lendab mesipuu poole», 2011 «Mis maa see on?», 2017 «Meie», kuid suurem osa uusi lugusid on avalikkusel unustatud. Näis, kas tänavu suudab keegi seda reeglit murda.

Laulupeo avakontsert

FOTO: Hendrik Alla

ARVUSTUS

XXVII laulupidu «Minu arm»

  • Laulupeo avakontsert «Õpetajale»
  • Tallinna lauluväljakul laupäeval, 6. juulil 2019 
  • Ühendkoor. Kontserdil osales 175 valikkoori 6559 lauljaga. Koore juhendas 199 dirigenti.
  • Orkestrid: Kaitseväe orkester, Politsei- ja Piirivalveorkester, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Kontsertmeister Arvo Leibur
  • Muusikajuht Siim Selis
  • Maakondlike eelproovide dirigendid: Aarne Saluveer, Andrus Siimon, Ants Soots, Elo Üleoja, Heli Jürgenson, Hirvo Surva, Ingrid Kõrvits, Ingrid Roose, Kuno Kerge, Maarja Soone, Mikk Üleoja, Olari Elts, Peeter Perens, Raul Talmar, Triin Koch, Veronika Portsmuth
  • Tekstid Ott Kilusk ja Kaili Viidas
  • Salvestatud tekstide helirežissöör Külli Tüli. Lavastaja Kaili Viidas
  • Loevad Peeter Tammearu ja Karin Tammaru
  • Hääl Priit Loog
  • Valgusportreed Andres Tenusaar
  • Helirežissöör Tanel Klesment, konsultant Tammo Sumera
  • Helitehniline teenindamine Eventech

Laulupeo avakontsert

FOTO: Mihkel Maripuu

KAVA

«Koit»

  • Muusika: Mihkel Lüdig (1880–1958)
  • Tekst: Friedrich Kuhlbars (1841–1924)
  • Dirigent Ants Soots

«Mu isamaa, mu õnn ja rõõm»

  • Muusika: Fredrik Pacius (1809–1891)
  • Tekst: Johann Voldemar Jannsen (1819–1890)
  • Dirigent Alo Ritsing

«Kuulajale»

  • Muusika: Gustav Ernesaks (1908–1993)
  • Tekst: Betti Alver (1906–1989)
  • Dirigent Hirvo Surva

«Kaunimad laulud»

  • Muusika: Friedrich August Saebelmann (1851–1911)
  • Tekst: Peeter Ruubel (1859–1929)
  • Esitab valikühendkoor
  • Dirigent Aarne Saluveer

«Rīga dimd»

  • Läti rahvalaul
  • Seade: Jānis Cimze (1814–1881)
  • Esitab valiksegakoor
  • Dirigent Kaspars Putninš

«Kuldrannake»

  • Muusika: Aleksander Läte (1860–1948)
  • Tekst: Ado Reinvald (1847–1922)
  • Esitab valikmeeskoor
  • Dirigent Mikk Üleoja

Vürstide saabumine ballett-ooperist «Mlada»

  • Nikolai Rimski-Korsakov (­­­­­1844–1908)
  • Esitab Kaitseväe orkestri- ning Politsei- ja Piirivalveorkestri ühendorkester
  • Dirigent Neeme Järvi

«Lõbusad vastlad Peterburis»

  • Muusika: Eduard Tamm (1879–1941)
  • Seade: Peeter Saan (1959)
  • Esitab Kaitseväe orkestri- ning Politsei- ja Piirivalveorkestri ühendorkester
  • Dirigent Aavo Ots

«Otsekui hirv»

  • Muusika: Rudolf Tobias
  • Tekst: Psalm 42
  • Esitab valiksegakoor
  • Dirigent Kaspar Mänd

«Armastuse poeem»

  • Muusika: Artur Lemba (1885–1963)
  • Seade: Ülo Krigul (1978)
  • Esitab Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, solist Robert Traksmann (viiul)
  • Dirigent Paul Mägi

Õitsiliste koor balletist «Kratt»

  • Muusika: Eduard Tubin (1905–1982)
  • Tekst: Erika Tubin (1916–1983)
  • Esitab valiknaiskoor
  • Dirigent Kristiina Poska

Kadettide koor ooperist «Cyrano de Bergerac»

  • Muusika: Eino Tamberg (1930–2010)
  • Tekst: Jaan Kross (1920–2007)
  • Esitab valikmeeskoor, solist Raiko Raalik (bass)
  • Dirigent Anu Tali

«Meie aed», I osa

  • Muusika: Arvo Pärt (1935)
  • Tekst: Eno Raud (1928–1996)
  • Esitab valiklastekoor
  • Dirigent Olari Elts

«Mõõkade tagumine» balletist «Kalevipoeg»

  • Muusika: Eugen Kapp (1908–1996)
  • Esitab Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
  • Dirigent Toomas Kapten

«Kui lõpeb suvepäeva viimne vine»

  • Muusika: Villem Kapp (1913–1964)
  • Tekst: Juhan Sütiste (1899–1945)
  • Esitavad Ain Anger (bass), Siim Selis (klaver)

«Sa oled mu südame suvi»

  • Muusika: Artur Kapp (1878–1952)
  • Tekst: Eduard Wöhrmann (1863–1943)
  • Esitab valikmeeskoor
  • Dirigent Ants Soots

«Üks hetk»

  • Muusika: Ester Mägi (1922)
  • Tekst: Vladimir Beekman (1929–2009)
  • Esitab valiknaiskoor
  • Dirigent Veronika Portsmuth

«Noore veljo, veeritäge!»

  • Muusika: Mart Saar (1882–1963)
  • Tekst: rahvaluule
  • Esitab valiksegakoor
  • Dirigent Heli Jürgenson

«Laulis isa, laulis poega» sarjast «Liivlaste pärandus»

  • Muusika: Veljo Tormis (1930–2017)
  • Tekst: liivi rahvaluule
  • Esitab valikühendkoor, solist Mehis Tiits (tenor)
  • Dirigent Hirvo Surva

«Nüüd ole, Jeesus, kiidetud» I osa teosest «Kreegi vihik»

  • Muusika: Tõnu Kõrvits (1969)
  • Tekst: eesti vaimulik rahvaviis (Kihnu)
  • Esitab valiknaiskoor
  • Dirigent Tõnu Kaljuste

«Sanctus», «Requiem c-moll»

  • Muusika: Cyrillus Kreek (1889–1962)
  • Esitab valikühendkoor
  • Dirigent Tõnu Kaljuste

«Kodumaine viis»

  • Muusika: Heino Eller (1887–1970)
  • Esitab Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, solist Age Juurikas (klaver)
  • Dirigent Risto Joost

«Me oleme põhjamaa lapsed»

  • Muusika: Evald Aav (1900–1939)
  • Tekst: Anna Haava (1864–1957)
  • Orkestri sissejuhatus ja seade: Rasmus Puur
  • Esitab valikühendkoor
  • Dirigent Triin Koch

«Üksi pole keegi»

  • Muusika: Tauno Aints (1975)
  • rahvaviis Kuusalust, «Vana Kannel III», 642
  • Tekst: Urve Tinnuri (1953)
  • Esitab valikühendkoor koos valiklastekooriga
  • Solist Lauri Õunapuu
  • Dirigent Peeter Perens

«Puud ma laulan haljusesse» lauleldusest «Uku ja Vanemuine»

  • Muusika ja tekst: Karl August Hermann (1851-1909)
  • Seade: Raimo Kangro (1949–2001) ja Kristo Matson (1980)
  • Esitab valikühendkoor koos valiklastekooriga
  • Dirigent Endrik Üksvärav

«Kungla rahvas» lauleldusest «Uku ja Vanemuine»

  • Muusika: Karl August Hermann
  • Tekst: Friedrich Kuhlbars
  • Orkestriseade Kristo Matson
  • Esitab valikühendkoor koos valiklastekooriga
  • Dirigent Raul Talmar
Tagasi üles