Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12008164t1hc0e3.jpg)
/nginx/o/2019/07/07/12342025t1h66e7.jpg)
Tänavusel Klaaspärlimängu festivalil tuleb 13. juulil Tartus Jaani kirikus ettekandele ainulaadne löökpillikontsert «Sõdalase tee», mis ühendab idamaade võitluskunstide filosoofia klassikalise löökpillimängu tehnika tipptasemega.
Muljet avaldav on pillide hulk, mida kontserdil kasutatakse – ühtekokku on neid umbes veoautokoorma jagu ning ainuüksi basstrumme (gran cassa) on laval neli. Pole ime, et sedalaadi löökpillimuusikaprojekte kohtab Eestis üsna harva – nende elluviimine on tehniliselt ning organisatoorselt keerukas ning ainuüksi kõikide vajalike pillide ühele lavale kokku saamine käib paljudel kontserdikorraldajatel üle jõu.
Mis vanuses teie ise jõudsite selgusele, et suudate ja tahate just soololöökpillimängijaks saada?
Algusest peale. Jah, ma mängin küll ka sageli Eesti Festivaliorkestris, aga see on pigem projektorkester, mis iga päev ei tegutse. Igapäevaselt ma ei taha orkestris mängida ja sellel on lihtne põhjus: kui meil on neljatunnine proov, millest ehk tihtipeale saab viis minutit mängida, on seda minu jaoks liiga vähe.