/nginx/o/2019/07/08/12342988t1h4fcb.jpg)
Kuigi ka laulupeo esimene kontsert võeti vastu soojalt, oli publiku huvi ootuspäraselt suurem pühapäeval toimunud teise kontserdi «Minu arm» vastu. Oleks huvitav teada, kas kontsertide vastupidine järjestus põhjustaks ka mõningat publikukadu, aga igatahes tekib teatud paralleel kalamaksaõli ja magustoiduga – pisut akadeemilisem kava tuleb kerge porina saatel alla neelata ja siis lubatakse ka midagi magusamat.
Ka teise päeva kava puhul on lõputult vaieldud selle üle, kui palju programmi kaasata uut ja kui palju kõige populaarsemaid ja tuntumaid lugusid. Kui asi lahendataks rahvahääletusel, siis ilmselt moodustaksid vähemalt 2/3 kavast laulupeo «suurimad hitid» ja suurem osa publikust olekski sellega rahul, et tegu on eriti suure koosseisuga variandiga saatest «Laulge kaasa!».
Kahe kontserdi peale kokku oli ka üks pala, mida kokku esitati koguni kolm korda, Tauno Aintsi «Üksi pole keegi».
Ja kui nüüd keegi küsib, mis selles siis halba oleks, ei olegi nii lihtne põhjendada, sest üritus on ju mõeldud rahvale kõige laiemas mõttes. Küll aga jääks siis kindlasti vähemaks väljundeid väiksematele koorikoosseisudele ja uue loominguga katsetamiseks.
Uut loomingut oli aga pühapäevasel kontserdil palju: üle tosina pala ja lisaks rida uusi seadeid. Raske on mõõta kõigi nende õnnestumist, kuid võrdluseks võib öelda, et kui laupäevasel esimesel kontserdil läks kordamisele vaid kaks pala (ja neist üks osaliselt publikuga seotud vahejuhtumi tõttu), siis pühapäevasel kontserdil oli kordamisi lausa tosinajagu.
/nginx/o/2019/07/07/12342939t1hdb8c.jpg)
Kahe kontserdi peale kokku oli ka üks pala, mida kokku esitati koguni kolm korda, Tauno Aintsi «Üksi pole keegi». Kas asi oli ka Peeter Perensi juhatamises või on tõepoolest tegu suurima pretendendiga laulupidude repertuaari kullafondi, näeb kunagi hiljem.
Keskmisest rohkem tekitas elevust ka Zetodelt laenatud «Kergotamine» naiskooride esituses. Kuigi kunagi oli noorte laulupeol ka eraldi eurolaulude plokk, on poplugude ja nendest inspireeritud töötluste kavasse lülitamist natuke ehk liigagi peljatud ja viidatud, et poplugude jaoks on poplaulupidu või muud üritused.
/nginx/o/2019/07/08/12342986t1ha5b6.jpg)
Mitu lugu kõlas ka Kadri Voorandilt, millest ehk rohkem läks rahvale südamesse «Ära mind lahti lase». Tundus küll, et populaarseimate noore põlve dirigentide Valter Soosalu või Rasmur Puuri juhatusel oleks võinud kordamisele minna enam-vähem ükskõik milline pala, sest mõlemas on näha seda miskit, mis muudab nad publiku ees eredaks.
Eleegilisemate palade austajatele võis neist rohkem südamesse minna Pärt Uusbergi «Igaviku tuules», mis vaatamata oma pikkusele läks lauljate nõudmisel kordamisele siiski täies mahus. Peamiselt tehnilise keerukusega tähelepanu tõmmanud pala «Kannel» kordamisele ei palutud, märk ehk seegi.
Pärast aastakümneid kestnud poliitilist laengut laulupidudel on korraldajad üritanud hoida programmi apoliitilisena, aga pole kindel, kas see ka tulevikus õnnestub.
Kuigi teise kontserdi kavas oli ka mõningaid üdieestilikult tumedaid toone (näiteks rida «Me liigume loogeldes loojangu poole») ning ka vägagi tüütavat raskemeelsust («Tornikella kaja»), oli üldmulje üllatavaltki rõõmsameelne, mis on meie maal alati väikest viisi saavutus.
Ja lõppude lõpuks said fännid oma ootuse tasutud ka kaasalaulmise hittide osas, kui järjest tulid nii «Tuljak», «Ta lendab mesipuu poole», «Mu isamaa on minu arm» kui ka lisalugudena mõned läbi aegade kaunimad eestikeelsed koorilaulud nagu «Ärkamise aeg» ja «Laul Põhjamaast». Pärast seda võinuks enam-vähem kõik rahul olla, aga tegelikult pole kõik muidugi kunagi rahul.
/nginx/o/2019/07/08/12343065t1h0d78.jpg)
Laulupeo eel tõusis järjekordseks personaalküsimuseks Alo Mattiiseni looming, õigemini tema laulude puudumine tänavuses kavas. On küll arusaadav, et kava koostajad ei soovi näha olukorda, kus kindlalt repertuaari kuuluvaid laule on liiga palju, sest see muudaks kogu ürituse liialt ettearvatavaks ja korduvaks.
Huvitaval kombel on aga tegu pigem reegli kui erandiga, sest tegelikult on Mattiiseni laulud varem üldlaulupeo kavas olnud kõigest kaks korda, 2009 ja 2014. Samuti on üsna sageli teemaks olnud Tõnis Mägi «Koit», mis on kavas olnud 1994 ja 2014, aga erilise kahtluseta võiks paljude arvates kuuluda püsirepertuaari.
/nginx/o/2019/07/08/12342983t1h14b8.jpg)
Kui sama teemaga edasi utreerida, siis kuigi laulupeo kavasse «Koit» ei jõudnud, esitas autor seda tänavu Vabaduse väljakul EKRE tõrvikurongkäigul, mis tekitab nii mõnelegi programmi koostajale või kuulajale dilemma, kas laul on ikka kõigest laul.
Pärast aastakümneid kestnud poliitilist laengut laulupidudel on korraldajad üritanud hoida programmi apoliitilisena, aga pole kindel, kas see ka tulevikus õnnestub. Põhimõtteline küsimus on see, et kui kehvasti peavad asjad ühiskonnas olema, et mingi seisukohtavõtt oleks üldse vajalik?
/nginx/o/2019/07/08/12343018t1h51cc.jpg)
Praegu mõjuks laulupeo politiseerimine ürituse mainele pigem kahjulikult. Tõnis Mägi lauludest kõlas «Ilus oled, isamaa» lauluväljakul kaks korda ja teist korda autori puldist kaasalaulmise saatel.
Teise päeva kava oli vaheldusrikas, ilmselgelt meeldis publikule ja rahvast oli palju. Kui unustada teatud segadused piletimüügi ja linnatranspordiga, siis on etteheited või soovitused tulevikuks spetsiifilised, näiteks võiks nüüd juba mitme kogemuse järel kaaluda poliitikute sõnavõtust loobumist ja piirduda üksnes presidendi avasõnadega.
Teiseks jäi mulje, et regilaulule tuginemist on ehk natuke liigagi palju ja võiks selle asemel kaaluda rohkem uuema materjali kaasamist. Paari populaarsema või rahvusvaheliselt tuntud loo kavasse lisamine ei murra veel laulupeo olemust, aga arvestab rohkem publikuga.
Kuna laulupidu üritusena toimib ja ka rahvusvahelistub, pole seda mõtet lammutada, kuid väikesed kohendused ei tohiks tulevikus olla välistatud.
Uute lugude puhul jäi silma ka see nüanss, et laulusõnade autorite seas on väga vähe noorema põlve autoreid ning nii mõnedki laulud kannatavad teksti nõrkuse all – ikka on paremad tekstid kaugemast klassikast nagu Alver ja Liiv või siis juba staažikad sõnade autorid nagu näiteks Leelo Tungal.
Kohati meenus lõputult korduvate sõnade ja kujunditega metal, kus näikse laulusõnu koostatavat lototroni abiga, iga kord loositakse uue laulu jaoks sõnu mõnekümne väljendi seast nagu «Eesti», «süda», «tuli», «võitlus» jne. Miskipärast ei ole leitud üles andekamaid nooremaid laulutekstide autoreid (üldises kontekstis lahterdub siin näiteks veel isegi 1970 sündinud Aapo Ilves nooreks).
/nginx/o/2019/07/08/12343039t1h123b.jpg)
Kokkuvõttes ei erinenud seekordne laulupidu väga põhjalikult eelmistest, aga ilmselt polnud see ka eesmärk ning suurem osa publikust näis olevat asjade seisuga rahul. Ma ei jaga arvamust, et laulupidu muudab eestlasi püsivalt ühtsemaks kui muidu, kuid kahtlemata pakub asendustegevus puhkust ja puhata on vaja.
Ja lõpetuseks kogu kahe kontserdi kõige hämmastavam nüanss: vaatamata kõigi ilmaportaalide süngetele hoiatustele ei tulnud kummagi kontserdi ajal tilkagi vihma.
Laulupeol said kokku väga erineva tausta ja tõekspidamistega inimesed, kes tundsid rõõmu oma hobist ja ühisolemisest, kuid ilmselt jäid kõik oma varasemate seisukohtade juurde, mis sest, et opositsiooni ja koalitsiooni esindajad valdavalt samas sektoris istusid.
Mõni käis enda arvates eestlust hoidmas, teine laulmas, kolmas kontserdil, neljas lihtsalt uudishimust. Mitte kusagil pole kirjas, et laulupeol peab käima kindla eeldusega. Kuna laulupidu üritusena toimib ja ka rahvusvahelistub, pole seda mõtet lammutada, kuid väikesed kohendused ei tohiks tulevikus olla välistatud.
Pole raske ette näha, et laulupeo piletihind tõuseb veelgi ja siis peaks rohkem läbi mõtlema, kas inimesed peavad ka edaspidi sellist kulu õiglaseks.
Ja lõpetuseks kogu kahe kontserdi kõige hämmastavam nüanss: vaatamata kõigi ilmaportaalide süngetele hoiatustele ei tulnud kummagi kontserdi ajal tilkagi vihma.
/nginx/o/2019/07/08/12343108t1h440e.jpg)
ARVUSTUS
Laulupidu «Minu arm»
Tallinna lauluväljakul
pühapäeval, 7. juulil 2019
Kontserdil osaleb 1020 kollektiivi, 32 411 lauljat ja orkestranti.
Koore ja orkestreid juhendas 809 dirigenti.
Saateorkester: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester, kontsertmeister Toomas Ellervee
Saateansambel: Rain Rämmal (klahvpillid), Paul Daniel (kitarr), Mihkel Mälgand (basskitarr, kontrabass), Andrus Lillepea (löökpillid)
Tekstid: Ott Kilusk ja Kaili Viidas
Mälestused laulupidudest valinud: Ott Kilusk ja Kaili Viidas koostöös Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning Laulupeomuuseumiga.
Helirežissöör: Külli Tüli
Lavastaja: Kaili Viidas
Loevad: Ago Anderson, Arabella Anderson, Argo Aadli, Carmen Mikiver, Eva Koldits, Gert Raudsepp, Hans-Martti Mägar, Ingrid Isotamm, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik, Jane Napp, Kaili Viidas, Karin Tammaru, Lii Tedre, Liis Karpov, Ott Raidmets, Paul Samuel Vihmar, Selina Lebin, Sten Karpov, Tambet Seling
Hääl: Maiken Schmidt ja Priit Loog
Lauluväljaku kujundus: Martin Rästa, Karin Bachmann, Mirko Traks
KAVA
LASTEKOOR
«Lauljate tervitus»
«Maarja kuld»
«Õnn ei tule pikutades»
«Maa, mida armastan»
PUHKPILLIORKESTER
«Sinule, Eesti!»
«Ärka, kannel ja harf!»
«Kolm eesti rahvapillilugu»
«Käes on jälle suvi»
VALIKMUDILASKOOR
«Rõõmulaul»
«Naerulohkudega maailm»
«Buratino laul»
«Ilus oled, isamaa»
NAISKOOR
«Päikese tõusu aegu»
«Ilmaratas»
«Suvine tuul»
«Kergotamine»
SÜMFOONIAORKESTER
«Päike laulab»
«Päikesele»
Sümfoonia nr 2 c-moll, 3. osa Allegro
«Tornikella kaja»
Koondorkester
«Eesti muinasjutt»
POISTEKOOR
«Aatomiku laul»
«Spordimeeste laul»
POISTEKOOR JA MEESKOOR
«Kes selle tamme istutas?»
«Vanaisa»
«Mere kutse»
MEESKOOR
«Mu arm»
«Ärategemise laul»
«Isad ja pojad»
SEGAKOOR
«Kannel»
«Emakeelelaul»
«Isamaale»
«Ära mind lahti lase»
ÜHENDKOOR
«Tuljak»
«Ilus oled, isamaa»
«Igaviku tuules»
«Ta lendab mesipuu poole»
«Mu isamaa on minu arm»
/nginx/o/2019/07/07/12342933t1h62f3.jpg)
/nginx/o/2017/10/05/7176489t1h7e40.jpg)