Retroihalejast nohiku märg unelm
Seriaali "Stranger Things" arvustus

Kaader seriaalist. Fotol vasakult Sadie Sink, Caleb McLaughlin, Finn Wolfhard, Noah Schnapp, Millie Bobby Brown. FOTO: Netflix.

FOTO: Netflix

Kui Netflix 2016. aastal «Stranger Thingsi» püssipauguna välja paiskas, niitis see kiiresti jalust vaatajad igast east, soost ja elualalt. Kaheksakümnendatest läbi imbunud nostalgiahõnguline sari, seejuures üks Netflixi edukamaid, on nüüd loodetavasti lõpuni jõudnud. Heitnud välja kolmanda hooaja, on Netflix solidaarsusest üles laadinud viidetest pakatavas seriaalis mainitud filmid, nagu John Carpenteri 1982. aastal ilmunud «Asi» («The Thing») ja Robert Zemeckise 1985. aastal ilmunud «Tagasi tulevikku» («Back to the Future») ja ka terve hulga teisi ajastuhõngulisi filme, et igal mittenohikul oleks võimalik tekkinud kaheksakümnendate nostalgiaiilis nohiklikkuse lainel tagasi minevikku surfata.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

On aasta 1985. Käes on tärkava armastuse suvi ja kõigist tuttavatest jõnglastest on kasvanud noored ja tiirased teismelised, kes on esmakordselt elus avastanud vastassoo ja asjaolu, et vastassooga on aeg-ajalt päris tore sülge vahetada. Kuid ometigi pole südasuvine idüll täielik, sest rõske külma sõja aeg on Hawkinsisse kohale lennutanud Venemaa Sotsialistlikust Vabariigist helgeimad pead, kel pole plaaniski lubada lastel olla kasvõi üheks suveks lihtsalt lapsed.

Düstoopilisest lapsepõlveunelmast on saanud suureks kasvamise lugu. Kuid lapsed pole enam lapsed ning elu on rohkem karm reaalsus kui lõputu lust ja mäng. Siginenud on uued huvid ja värsked kired. Lootus, et kõik jätkub samamoodi, säilivad sõprus ja traditsioonid, on närtsimas, kuid lootus uutele algustele, uutele seiklustele on alles.

Tagasi üles