Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)
/nginx/o/2019/07/08/12345465t1h36e6.jpg)
David Vseviovi raamatut «Elulugu. Kaks esimest nädalat» kätte võttes teadsin teose olevat memuaarid. Lugesin esimesi lehekülgi, mõistsin, et olen eksinud: tegemist on ilukirjandusega, mingi moodsa proosavormiga, kus ajastud ja ajad paisatakse segi, nõnda et tuleb teraselt silmas pidada, et järg käest ei läheks. Tosina lehekülje järel muutsin taas otsust: ei, need on ikkagi memuaarid, ütleme siis, et belletriseeritud memuaarid.